Üleforsseeritud tootmine pärsib lehmade sigivust (1)

Üleforsseeritud tootmine pärsib lehmade sigivust

AIVE SONETS: Eelmisel suvel andis karja taastoomisele kindlasti tagasilöögi suur kuumus, mis tiinestumist pärssis.
Foto: Egon Ligi

Piimatoodangu kasvuga on praegusele noorkarjale kaasnenud sigivusnäitajate halvenemine ja karjaspüsivuse lühenemine, seetõttu karja taastootmise kiiret paranemist oodata ei ole.

Olukord piimakarja taastootmisel Eestis on murettekitav, tõdeb jõudluskontrolli keskuse (JKK) biomeetria sektori juhataja Mart Uba JKK infolehe Sõnumid jaanuarinumbris. Lüpsilehmade arv on viimase kümne aasta jooksul vähenenud keskmiselt rohkem kui tuhande lehma võrra aastas, langedes jõudluskontrollialustes karjades 2010. a lõpuks alla 89 000.

Lüpsikarja taastootmisega poleks muret, kui kõik sündinud lehmikud jõuaksid poegimiseni. Kuid nii see paraku pole ja piimakarja taastootmine pole vajalikul tasemel. Olukorra parandamiseks tuleks Mart Uba hinnangul tänaseid seemenduspulle valides silmas pidada, et vajame karjadesse paremate taastootmisomadustega lehmi. Saades tulevaselt lehmalt tema eluaja jooksul rohkem vasikaid, paraneb aretusliku selektsiooni tase ja samal ajal suureneb täiskasvanud lehmade osatähtsuse suurenemise tõttu ka karja keskmine piimatoodang.

Põllumajandusuuringute keskuse asedirektor Märt Nõges on seisukohal, et sigivuse langus ja lehmade kiire karjast väljaminek saavad alguse valesti koostatud söödaratsioonist, mida Eestis pannakse kokku Eesti Põllumajandusülikooli juhtnööride järgi. “Suurem osa osaühingute zootehnikutest on saanud oma hariduse maaülikoolis ja on täiesti loomulik, et see ülikool, mille sa lõpetad, selle tõde peetakse viimase astme tõeks,” märkis Nõges.

Tema sõnul tuleks loomade söötmisel oluliselt rohkem kasutada jõusööda asemel silo, kuid see tähendab kõrgeid nõudmisi silo kvaliteedile. “Kogu häda hakkab sealt, et maaülikoolis ei suudeta määrata silo kvaliteeti ja siis on kindlam anda jõusööta,” osutas Nõges, kelle sõnul on ka loomadele antav jõusööt tegelikult kontrollimata ning sageli söödab talunik oma loomadele just kõige viletsama osa saagist.

Märt Nõgese sõnul on tal peatselt ilmumas raamat “Kohalikud jõusöödad”, kus on 20 lehekülge hinnangut praegusele olukorrale lehmade söödamajanduses. Märt Nõgesega sama meelt on põllumajandusdoktor Paul Lättemäe, kes juhib Eesti Maaviljeluse Instituudi projekti “Sööda seos lüpsilehmade heaolu ja karjast väljamineku eaga”. Lättemäe sõnul on maaülikool ja seal tegutsev professor Olav Kärdi koolkond võtnud eesmärgiks pigistada lehmadelt välja maksimaalne toodang, kasutades söödana eelkõige jõusööta.

“Minu seisukoht on see, et anname kõigepealt väga head silo ja siis ka jõusööta, sest kas on vaja niimoodi loomi maksimaalse toodanguvõime pärast forsseerida,” lausus Lättemäe. “See on samamoodi nagu partide ja hanede vägisisöötmine, et saada ruttu kaal kätte ja ruttu müüki,” lisas ta.

Olav Kärt: oleme toodangu tagaajamisega liiale läinud

Eesti maaülikooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudi professor Olav Kärt tunnistas, et liigne toodangu tagaajamine on viinud olukorrani, kus lehmad on liiga kaua negatiivses energia-bilansis ja valmivad munarakud pole seetõttu viljastusvõimelised. “Eks me püüame kõik lehmad paremini sööma saada, aga minu veendumus on, et palja söötmisega siin midagi ära ei tee, vaid peab hakkama muutma valikuprintsiipi,” lausus Kärt. “Praegu jäetakse lauta selle lehma järglane, kes hästi kõvasti lüpsab. Muid tingimusi me suurt ei sea, aga valiku tegemisel tuleb hakata rohkem arvestama tervisenäitajaid, mitte toodangut taga ajama.”

Vastuseks jõusööda siloga asendamise ettepanekule lausus Olev Kärt, et olukorras, kus loomad on valitud võimalikult suurt toodangut andma, viib silo osakaalu suurendamine ratsioonis looma kehavaru taastumise veelgi hilisemaks. “Sellisel juhul peab olema teine aretusstrateegia, nii nagu on näiteks Uus-Meremaal, kus ei tahetagi rohkem lehma käest saada kui 4000 liitrit piima ja talle jõusööta üldse ei anta,” märkis professor. “Kui me söödame sellist lehma, kes on võimeline andma piima 15 000 liitrit, samamoodi nagu 6000-liitrise toodanguga lehma, siis on ta kolme nädala pärast kombinaadis. Ja vastupidi,” lisas ta.

Saaremaal lehmade taastootmisega probleemi pole

Jõudluskontrolli keskuse Saare- ja Hiiumaa uus piirkondlik zootehnik Maire Tamm ütles, et selliseid karju, kus karja taastootmine on miinusmärgiga ja loomi tuleb juurde osta, Saaremaal ei ole. “On nii paremate kui ka kesisemate näitajatega karju,” ütles Tamm. Eriti on kehvade näitajate pärast mures need piimatootjad, kes näevad piimatootmises perspektiivi. Loomade iivet mõjutavad nii söötmine, pidamistingimused kui hügieen farmis. “Neid põhjuseid on palju ja iga konkreetse karja puhul võib see olla erinev,” rääkis Tamm.

Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu Saaremaa konsulendi Aive Sonetsi sõnul on toodangu tõus ja sigivusnäitajate langus omavahel alati seotud. Eelmisel suvel andis karja taastootmisele kindlasti tagasilöögi suur kuumus, mis tiinestumist pärssis. Sonets ütles, et seoses hiljutise uute lautade ehitamise ja piimakvoodi suurendamisega mõned tootjad karja suurendamiseks loomi erandkorras ka ostsid, kuid praegu mitte. “Küll on aga Saaremaa tootjaid oma mullikaid välismaale müünud ja see on ju kõik taastootmine,” lausus Sonets.

Põlva Agro liigub loomasõbraliku söötmise suunas
Eestis suuremate piimatootjate hulka kuuluv OÜ Põlva Agro alustas poolteist aastat tagasi koostööd inglasest nõustajaga, kes muuhulgas annab näpunäiteid ka loomade söötmise alal.
Rekordlehmade poolest tuntud OÜ Põlva Agro veisekasvatusjuht Heli Sadam ütles Saarte Häälele, et Põlva Agro on võtnud eesmärgiks tootmiselt liigseid tuure maha võtta.
Heli Sadama sõnul on inglasest nõustaja praktik, kes on ise palju asju järele proovinud, ning samas ka väga hea õpetaja, kes õpetab lehma “lugema” – mida loom tahab ja kas midagi on valesti. “Ta ei lase meil unustada, et lehma põhisööt on koresööt ja majanduslikult kõige kasumlikum on omatoodetud silo. Mida kvaliteetsem see on, seda vähem vajab ka kõrgetoodanguline lehm erinevaid lisasöötasid, seda loomasõbralikum ja tervislikum on ratsioon,” rääkis Heli Sadam. “Eesmärk on, et lehm oleks karjas vähemalt kolm laktatsiooni ja sealt edasi ehk “tasuks ennast ära”. Võin veel öelda, et pooleteise aastaga seda ei saavuta,” tõdes loomakasvatusjuht.
Vähetähtis pole ka loomade heaolu, et loom ei tunneks valu või ebamugavust, ning meeskonnatöö, et seda kõike lehmale tagada. Kuna nõustaja ei viibi ettevõttes alaliselt, siis on tal lihtsam tuua välja detailid, mida oleks vaja muuta. Igapäevaselt võivad asjad, mis on olulised, kahe silma vahele jääda, selgitas Heli Sadam.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 96 korda, sh täna 1)