Peterburis sündinud Marie Väli sada aastat (1)

Peterburis sündinud Marie Väli sada aastat

SAJA-AASTANE SAARLANNA: Täna saja-aastaseks saav Valjala aleviku elanik Marie Väli on elurõõmus humoorikate ütlemistega ja maailma asjust huvitatud vanaproua.
Foto: Egon Ligi

Täna sada aastat tagasi sündis Vene keisririigi pealinnas Peterburis sinna väljarännanud saarlaste peres tütarlaps, kes sai nimeks Marie. Vastne maailmakodanik oli kaheksakuune, kui tema vanemad tulevasest revolutsioonilinnast tagasi Eestisse kodusaarele kolisid.

Juubilari sõnul olid tema vanemad Venemaa-eluga rahul olnud. Ema teeninud sakste juures ja isa oli tisler. Kui aga Peterburis mässumeelsed pead tõstsid, pidasid eestlased targemaks kodumaale tagasi tulla. Venemaal teenitud raha eest ostis Marie isa endale Kuistes 15-hektarilise talukoha. Mariegi hakkas tütarlapsena talutööd tegema. Maatööle ongi ta truuks jäänud. Veel möödunud sügisel oli ta abiks kartulite sorteerimisel.

Kerge pole juubilari elu olnud. Pärast abiellumist tööka Saaremaa mehega sünnitas ta perre neli last. Üks neist suri väiksena. Abikaasa arreteeriti, kui lapsed olid veel päris pisikesed. Talle pandi süüks omakaitses olekut. Siberi sunnitöölaagrites tuli tal veeta 15 aastat. Marie kaasa vabanes vangilaagrist oma vanema tütre pulmade eel.

Tervise üle vanaproua praegu eriti ei kurda. Aastakümneid tagasi sai ta jagu vähihaigusest. Esimest ja viimast kord kimbutas teda gripp 17-aastaselt. Maailma asjadest on Marie endiselt väga huvitatud. Ajalehed ja teler on tema igapäevased kaaslased. Marie enda sõnul tasus saja-aastaseks elada juba sellepärast, et näha tänavust lumerohket talve. “Sõukest talve ma pole tõesti oma pikal eluteel näind. Nii paksu lund küll mitte. Tali ju veel ees. Ta võib minna hullemakski veel,” arutles juubilar.

Pikaealisuse üheks retseptiks peab Marie Väli tervislikku toitumist. Alkoholi pole ta ealeski pruukinud. “Limonaadi olen küll ostnud ja joonud. Ma ei tea, mis maitse viinal on. Isa tegi õlut. Räägiti, et kena õlut oli. Mina ei ole seda joond. Ühel matusel sokutasin peielauas oma klaasi naabrimehele, kellele meeldis napsi võtta. Likööri, konjakit ja veini pole ka maitsnud,” rääkis Marie.

Kartuli kõrvale eelistab eakas saarlanna kala. Lihatoitudest ta ei hooli. Suhkrut ta samuti ei tarbi, kuna kerge suhkruhaigus on endast märku andnud. Magustoitudest on ta loobunud. Inimestevahelistest suhetest võiks tänane juubilar lausa pika loengu pidada. Tülitsemisest on ta osanud hoiduda. “Kui teine inimene kärgatab, siis ole vagusi. Minu mehega oli ka nii vahel. Kui sa vastu räägid, läheb ju hullemaks. Seda võtet kasutan ma kuni surmani,” jäi vanaproua oma põhimõtetele kindlaks.

Saunas vihtlemist peab ta samuti üheks terviseallikaks. “Saunast tulles oled nagu teine inimene kohe,” ütles krapsakas sädelev sajandivanune saarlanna. Eile käisid austatud juubilari õnnitlemas Valjala vallavalitsuse töötajad eesotsas vallavanem Kaido Kaasikuga. Täna istuvad juubilariga pika laua taga tema järeltulijad, ja neid ei ole vähe – kolm last, kuus lapselast, 11 lapselapselast ja neli lapselapselapselast.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 29 korda, sh täna 1)