Monika, Vjatšeslav ja tuulegeneraatorid (26)

Monika, Vjatšeslav ja tuulegeneraatorid

 

Saarlased soovivad ja väärivad üha paremat ühendust mandriga. Ja loomulikult kõige kindlam oleks sild või tunnel. See on ju kõigile selge. Kaasa arvatud poliitikutele. Viimased aga kasutavad seda ära ja kütavad lootusi üles! Nii nagu jäädakse uskuma roheliste utoopiat, et tuulegeneraatoritega Saaremaal ja Hiiumaal anname oma panuse maailma päästmisse, nii jäädakse uskuma, et sillaehitusega saab homme hommikul pihta hakata.

Arvan, et enne kui saame kopa maasse lüüa, on vaja veel palju asju selgeks vaielda, ja seda selleks, et saarlasi jälle ära ei kasutataks, nagu oli lubadusega viia meid viie rikkaima Euroopa riigi sekka. Just praegu on hea näide varnast võtta. Kaarma vallas võimul olev Reformierakond lubas rahvale enne valimisi mitte lasta ehitada valla territooriumile tuulegeneraatoreid. Nüüd aga surutakse, vaatamata vallarahva vastuseisule, erakonda toetavate ettevõtjate huvides ja seadusi rikkudes läbi tuulegeneraatori paigaldamist. Samal ajal vaikib ka maavanem, teades ise, et monstrum Mändjala külje all küll turismi arengule positiivselt ei mõju.

Miks ma saarlasena peaksin uskuma siis nende meeste sillalubadusi? Pealegi jätavad nad teadlikult rääkimata sillaga kaasnevad probleemid, et pärast tuua neid jälle ettekäändeks, miks silda teha ei saa. Kas nelja aasta pärast kuuleme jällegi mingit hülgejuttu!?

Huvitav oleks teada, kui paljud saarlastest on lugenud läbi mullu kevadel avaldatud “Sõitjate ja veoste üle Suure väina veo perspektiivse korraldamise kava”. Orkaan Monika sundis mind seda läbi lugema. Nii uskumatu, kui see ka pole, jahutas see sillaehitusele õhutav dokument minus sillaentusiasmi kohe päris mitme pügala võrra. Miks?

Selles kavas kirjutatakse, et “ekstreemsete tingimuste korral on sild liikluseks suletud”. Kujutage ette sügis-talviseid torme, kui mere kohal on õhk veest paks ja samal ajal toimub jäätumine. Monika oleks silla kindlasti sulgenud kaheks ööpäevaks, samas praamiliiklust ei suutnud Monika mõjutada. Kas meile soovitakse siis silda, mis suurendab riski teatud tormipäevadel üldse mitte Saaremaale ja sealt välja saada? Kui juba teha, siis sild, mis kindlasti olukorda parandab.

Stockholmi Stockmani kandis lõhkas üks hull jälle pommi! Sild on terroristide poolt uskumatult haavatav. See ei pea tingimata olema islamiterrorism. Tänapäeva maailmas võib igasugust jama juhtuda. Tõsi, me saame ekstreemolukordade, nagu Monika ja terroristid, puhuks hoida laevu kogu aeg valmiduses. Aga mis see maksab? Seisev laev on ju otsene igapäevane kulu. Kas see hind pannakse silla ületamise tasule otsa? Siis läheb see meile ju veel kallimaks!? Võib-olla on siiski tunnel parem? See küsimus vajab vastamist!

Mere taga uksi ei lukustata. Just nii me täna mõtleme. Mina tunnen end Saaremaa kodus turvalisemalt kui Tallinna kodus. Sillaga kaasneb hoopis teistsugune keskmine saare külastaja kui täna. Ja koos saagiga on ka hoopis kergem minema saada! Turvalisus igal juhul väheneb ja kuritegevus suureneb. Enne kui sillaehitamise juurde asume, peame ka ütlema, kuidas me taastame turvalisuse! See maksab! Aga täna pole politseinikele niigi palka juurde anda!

Kava (ikka seesama) kirjutab aksioomina – “suureneb nii ühepäevaturistide kui ka ööbijate arv”. See on selle lause teise poole osas väga julge avaldus! Mina arvan, et turistide arv küll suureneb, kuid proportsioon muutub oluliselt ühepäevaturistide kasuks. Tuleb palju vähemaksejõulist publikut. Ja pigem kaldun ma arvama, et ööbijate arv väheneb. Kindlasti langevad hotellides hinnad ja sellest tulenevalt ka teenindava personali palgad, pakutav kvaliteet jne. Miks Võrus ei ole õieti ühtegi arvestatavat hotelli, meil aga ligi 10! Kas me oleme kindlad, et sild ei vii töökohtade vähenemisele? Seda vähemalt hotellinduses. Peame olema kindlad, et Saaremaa ei muutuks läbikäiguhooviks.

Mida teeb Leedo, kui sillaehitus reaalseks muutub? Kas ta ikka hakkab nutma? Mina  arvan, et ei hakka. Saaremaa Laevakompanii leping lõpeb aastal 2016. Uuring pakub sillaehituse algusaastaks 2018. Seega on siis, kui peaks uue lepingu sõlmima, kindel, et riik alates silla valmimisest Leedo firmale enam ei maksa. Sild saab valmis 2022. Leedo uued laevad on selleks ajaks end välja ostnud. Seega võib ta need viia ükskõik kuhu ja pakkuda seal konkurentsivõimelist hinda.

Ta leiab oma laevadele igal juhul rakenduse ja uue lepingu sõlmimise aastal (2016) ei ole tal kaotada mitte midagi. Samal ajal ei ole riigil ka kuueks aastaks võimalik leida mitte kusagilt uusi laevu ja operaatorit normaalsetel tingimustel. Me mäletame ju kõik Reformierakonna afääri viis aastat tagasi Atoneni juhtimisel, mis ähvardas katkestada kogu laevaliikluse.

Sitsiilia sild pikkusega 3,6 km läheb maksma 90 miljardit krooni. Suure väina sild pikkusega 7,2 km läheb uuringu järgi maksma 5,5 miljardit krooni. Vau! Vahe on 30-kordne, arvestades vahemaa pikkust. Jah, sealne väin on sügavam ja sild tuleb laiem. Aga ma siiski arvan, et 5,5 miljardi asemel võiksime pigem arvestada 10 miljardi krooniga, siis on meie sild ikka veel peaaegu 20 korda odavam ühe meetri kohta.

Kui praam väljub iga 40 minuti tagant, siis keskmiselt võib teekond Tallinnasse juhuslikult praamile tulles kesta maksimaalselt pool tundi kauem kui silla puhul. Sellest suurem osa kulub soojas autos interneti seltskonnas ja laeva kohvikus jalgu sirutades. Kui end praamile täpselt sättida, siis on ajavõit sillast veelgi väiksem. Arvestades neid asjaolusid, olen ma väga skeptiline, kas kuldkalakese kombel homme hommikuks silda lubades ei ole jälle leitud meie, saarlaste, nõrka kohta ja ei kasutata seda enda huvides ära.

Nagu igasuguse valimislubaduse puhul tahan ma juba täna teada, kust see raha võetakse, see on – mis tegemata jäetakse? Tasulise ülesõiduga suudetakse sellest kinni maksta vaid tühine osa. Kas Reformierakond suudab tulevikus tõesti loobuda sellistest hullustest, nagu on rahvusringhäälingu uus, ligi miljard krooni maksev hoone? Tahaks uskuda, nagu ka nende sõnu tuulegeneraatorite ja viie rikkama riigi sekka jõudmisest, aga ei usu! Teod näitavad vastupidist!

Meie, saarlased, peame siin jämeda otsa enda kätte võtma ja koos leidma neile küsimustele vastused ja lahendused. Muidu satume enda, vabandust, mitte enda, vaid populistide valimisvõttest selili. Jutt hüljestest ja nende muredest on kergelt väljendades roheliste poliitiline hülgemöla, võrreldes majanduspoliitiliste probleemidega, mis meil tuleb koos lahendada.

Mul on vaid üks lihtne küsimus: miks peab mandriinimene, kes käib Saaremaal oma vanemaid vaatamas kord kuus või mõni isegi hooldamas, maksma mitu korda rohkem kui saarlane? Praegune Reformierakonna ja IRLi koalitsioon oma aastalõpu otsustes tahtis saarlastele ja hiidlastele head, vähendades saarlaste ja hiidlaste praamipileti hinda kaks korda. Aga ma ei saa küll aru, kuidas seda lõpuks kontrollima hakatakse! Pildiga iskutõendite alusel või? Olen oma lastele rääkinud piirivalvest Kuivastu sadamas, kus kõik inimesed pidid passi näitama. Kas see aeg on tagasi?

Head algatust ei mõeldud riigikogus lõpuni läbi. Kuna nüüd see reisija piletihinna-džinn on juba pudelist välja lastud, siis selle sinna tagasi toppimiseks on küll vaid üks lahendus – kõik reisijad tuleb tasuta üle vedada.

Autode osas võiks soodustusi pakkuda neile, kel seda kõige rohkem vaja, neile, kes praami palju kasutavad. Käid rohkem üle, maksad vähem. Kui üks kord käid, siis on ju see mõju rahakotile väike. Samuti ei mõjuta sellised ühekordsed käigud Saaremaa ettevõtete sisendhindu oluliselt. Näiteks võiks hind alates kümnendast ülesõidust hakata vähenema ja muutuda pärast 50. ülesõitu tasuta ülesõiduks jooksva aasta lõpuni.

Liiniautobusside ülesõit peaks olema hoopis tasuta. See viib tänu bussifirmade vahel toimivale konkurentsile bussipiletite hinnad alla. Sellest võidavad aga eriti koolinoored ja vastavalt ka nende vanemad! Saarlasi ja hiidlasi saab toetada, jätkates nende autode ülevedamist soodushinnaga, nagu see tänini kehtis.

Tõnis Palts
saarlane, IRL

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 101 korda, sh täna 1)