On mõistetav, et maakoolid, olgu nad siis põhi- või keskhariduse andjad, püüavad praeguses olukorras kuidagi ellu jääda ning nii koolides kui ka valdades mõeldakse üha enam kohaliku haridussüsteemi peale.
On ju aastaid räägitud, et lõviosa meie väikeste valdade eelarverahast kirjutatakse hariduse rea peale, ning kui siiamaani on kooli olemasolu kuidagi iseenesestmõistetavaks peetud, siis nüüd on seis selline, et üha enam tuleb peeglisse vaadata ja küsida, kus on mõistlikkuse piir. Ja kas mitte ei oleks pidanud oma kooli näo, selle ainulaadse niši peale varem mõtlema hakkama – siis, kui laste arvu võis näiteks põhikoolides sajaga mõõta.
Soovime siinkohal kooli- ja vallajuhtidele oskust teha mõistlikke otsuseid. Kõige olulisem on ju siiski, et lapsed ei kannataks.
Pole vaja muretseda .. kui lähevad maakoolid, lähevad ka linnakoolid. SELLEKS EI PEA OLEMA AJUKKEEENNIIUUSSS.
OLEW ÕUEKAMBER
PÕLLUMEESTE KOGFU
Suretame siis EESTI elu, mäs!?