Kiratsis kiratsemist ei tunta (2)

USKUMA PEAB: Sulvi Mungal on usku oma ettevõtmistesse. Saksa talupood on hea näide koostööst ja kordaminekust.
Foto: Aare Laine

Kiratsi külas Kuressaare–Leisi maantee äärde jääv hoone, millel kaks silti – Saksa talupood ja Kiratsi külakeskus –, püüab möödasõitjate pilku. Maja esimesel korrusel on pood, täpsemalt ehk kauplus-kohvik, kuna avara ruumi ühes nurgakeses on võimalik ka maitsvate küpsetiste kõrvale kuuma kohvi rüübata.

Hoone teisel korrusel asuvad külakeskuse ruumid. Seinale riputatud sildilt saab lugeda, et multifunktsionaalse Kiratsi külamaja rekonstrueerimistöid toetab Maaelu Arengu Euroopa põllumajandusfond Euroopa Investeeringud Maapiirkondadesse. Poodi sisenejat haarab soe tunne. See ei ole tavaline maapood. Kujundus on juba niisugune, mis köidab. Ja kaupade väljapanek. Iga asja jaoks on ruumi. Silm ei haara siin midagi niisugust, mida võib leida kõikjal suurtes poodides.

Tõdegem, Saksa talupoodi Kiratsisse tullakse kaema ja ostma siit omanäolist saaremaist-eestimaist kaupa. Õnneks on poodnikel seda ka pakkuda, alustades kas või talupiimast, Saaremaa meest, kodus küpsetatud pohlaleivast, kodujäätisest, lihapirukatest, suitsulihast, aastalõpu-piparkookidest, kodukanamunadest, moosidest, seentest ja millest kõigest veel. Silmailu pakuvad Saaremaa meeste ja naiste käsitöötooted. Riiulitel hakkavad silma võtmerõngaga pisikesed puulusikad, mida võib ehtena paelaga kaela riputada. Neil on ka praktiline väärtus, jäätise või mõne muu toidukraami maitsmiseks kohe lusikas omast käest võtta.

Ammu ei ole kusagil müügil näha olnud tuhlikookusid (saaremaa keeles). Saksa talupoest saab neid osta. Mustrilisi villaseid kudumeid on nii palju, et nende üleslugemine tekitab raskusi. Aga vahest aitab riiulitel olevate esemete tutvustamisest. Muidu läheb reklaamiks kätte. See on aga ettevõtlus maal, mida iga kandi pealt peabki tutvustama. Pakutav on saaremaine ja kui ettevõtjail pole olnud võimalik üht või teist kaupa oma maakonnast hankida, näiteks sibulat ja küüslauku, siis tuuakse need sisse mandrilt.

Tähtis, et oleks eestimaist päritolu. Kõike seda Saksa talupoes nähes kerkib keelele küsimus, on´s Saaremaal kusagil veel sarnast poodi. Ega ole küll. Sellest annab tunnistust see, et Kiratsisse sõidetakse nii mõnigi kord mingit konkreetset kaupa ostma lausa teisest Saaremaa otsast.

Saksa pood avas uksed 1993. aastal

Põline Kiratsi küla poiss Tõnu Munk kosis kuusteist aastat tagasi endale naiseks tallinlanna Sulvi, keda ootas Eesti põllumajanduse akadeemiast endale tööle Tallinna loomaaed. Pealinlast õpetatud looma-kasvatajast siiski ei saanud, sai hoopis ettevõtja Saaremaal. Siin täiendas ta oma teadmisi EBS-is ja praegu tegutseb hakkaja naine ka konsultandina Saarte koostöökogus.

Tõnu, kes on EPA-s metsandust õppinud, pühendas end kodukohas teise valdkonna edendamisele. “1993. aastal tulin sõjaväest. Mõtlesin, mida edasi teha. Õde Tiia ja sõbrapoiss võtsid poeideest kinni. Jaanipäeval samal aastal poe avasimegi. Siis küll teises majas ja palju väiksemal pinnal. Kuressaarest tõin alguses vaid kaks kasti õlut. See kogus osteti poole tunniga ära. Tuli sõita uue järele,” meenutas Tõnu Munk esimest tööpäeva oma poes.

Ettevõtjate Sulvi ja Tõnu Munga meelest on eeskirjad ja nõuded poepidamise seisukohalt leebemaks läinud. Oli aeg, kus nõuti seitset kraanikaussi. “Sel ajal lõpetasid paljud maapoed tegevuse. Mina ei võtnud seda asja väga tõsiselt. Käidi ja kontrolliti. Oleme püsima jäänud,” nentis ettevõtja.

Miks Saksa pood? Asi on väga lihtne. Sellist nime kannab Tõnu Munga kodutalu. Lisaks koduküla poele on Sulvi ja Tõnu Munk võtnud enda peale ka Aste ja Sandla elanike teenindamise. Tõsi küll, neis kauplustes just sellist saaremaist sortimenti pole nagu Kiratsis. Sandla elanike jaoks on Kiratsi ettevõtjate pood külas ainuke.

Maal pole poepidamine lihtne. Sulvi ja Tõnu Munk ei ole ometi alla vandunud ja pingutavad edasi. Kõik ei ole aga neilgi libedalt läinud. Kaarma pood ei andnud kasumit ja nii tuli see sulgeda. Kahele perele (Tõnu Munga ja tema õe Tiia Alesmaa pere) kuuluva Saksa talupoe on omanikud kenasti käima saanud. Ostjate magnetiks on siin puhas “kodukootud” kaup.

“See on see, millesse sa ise usud. Oma kogemustest võin öelda, et see aitab kaasa. Meil on müügil palju kodukaupa ja seda tullakse ostma ka kaugemalt,” võttis Sulvi Munk ühe edu valemi kokku. Küpsetiste tegijaks, sealjuures pagarmeistriks on Tiia Alesmaa. Pirukad, koogid ja Tiia firmatooteks kujunenud pohlaleib on juba ammu ostjate poolehoiu võitnud. Nõutav kaup on ka Liia Sooääre maatõugu lehmade toorpiim.

“Katsetamisjärgus on singi tegemine ja see, et Saare Mahe, kellel on järelveetav suitsuahi, saaks hakata siin liha suitsutama. Lähiajal on meil plaanis see asi ära tunnustada. Tunnustamata ei ole meil võimalik seda liha müüa,” rääkis Sulvi Munk. Üldse teevad poepidajad koostööd paljude talunike ja käsitöömeistritega üle Saaremaa.

Nõustugem Eesti Päevalehes tänavu 1. aprillil kirjutatuga: “Suuri kaubanduskeskusi on kahtlemata vaja. Ent nende kõrvale võiksid ometi tekkida ka uued väikeärid, sest nende hukuga on kaduma läinud midagi enamat. Igaüks, kes on reisinud näiteks Saksamaal või Prantsusmaal, on küllap näinud sealseid rohkeid pagari-ärisid ja väikesi köögiviljapoode.

Seal saavad kokku ja vahetavad lühikesi repliike kohalikud elanikud, piisab paarist korrast, et müüjale meelde jääda, et ta sind edaspidi sõbralikult tervitaks. Kõik need rohked pisiärid loovad kodutunnet…” Seda kodutunnet on Saksa talupoes tunda. Kes ei usu, sõitke kaema!