AJALOOLINE KIRJASÕNA: Pea aasta tagasi esitles Piret Hiie Saaremaa Merispordi Seltsi ajaloo-raamatut. Saaremaa mässu uut käsitlust esitletakse Kuressaare linnuse Roosas saalis neljapäeval kell 16. Raamatu kaane kujundas Ain Vares.
Foto: Raul Vinni / Ain Vares
Saaremaa muuseumi toimetiste sarja 6. raamatu “1919. aasta mäss Muhu- ja Saaremaal” aluseks on muuseumi vanemteaduri Piret Hiie magistritöö. Teema vajas autori arvates uut ja põhjalikumat uurimist.
““1919. aasta mäss Muhu- ja Saaremaal” annab varasematest põhjalikuma ülevaate 1919. aasta veebruaris Eesti Vabadussõja tagalas aset leidnud talurahva mässust valitseva võimu vastu,” märgitakse 120-leheküljelise pehmekaanelise raamatu tutvustuses.
Autor ütles Saarte Häälele, et kevadel Tartu ülikoolis kaitstud magistritöö teema on tema arvates selline, kus paljud asjad vajasid aegade muutumise tõttu taasuurimist ja ka ülevaatamist. “Ajaloolasena teadsin, et tegemist on ühe sellise teemaga, mis vajas uut ja põhjalikumat uurimist nii või teisiti. Nõukogude ajal käsitleti seda mässu ju ülestõusuna ja paljud asjad vajasid ümberhindamist,” rääkis Hiie.
Tema sõnul oli veidi üllatav see, et Eesti riigiarhiivis leidus päris palju selliseid allikaid, mida varasemad mässu uurijad polnud peaaegu üldse kasutanud või on neid kasutatud vaid põgusalt. “Teine üllatus on olnud see, et antud teema vastu on näidatud üles päris palju huvi ja mitte ainult saarlaste poolt,” ütles Piret Hiie.
Hiie märkis, et ajaloolasena on vahel hea uurida erinevaid teemasid, siis ei muutuvat asjad liiga ühekülgseks. “Purjetamise ajalugu on mulle siiski kõige hingelähedasem ning kindlasti ma jätkan selle teema uurimist ka tulevikus,” andis autor lootust, et tema sulest on tulevikus ajaloolist kirjasõna veelgi oodata.
Loading ...
kust raamatut osta saab?
Kuressaares Rahva Raamatus on kindlasti müügil
Eks ta üks piinlik lugu oli “töökate saarlaste” ajaloos. Kurb aga saarlaste osalus Vabadussõjas oli rohkem kui tagasihoidlik. Sisuliselt ei suudetutki Saaremaal ühtegi mobilatsiooni läbi viia. Üksikud vabatahtlikud ei suutnud seda häbi maha pesta. Paljuski oli süüdi saarlaste suur venemeelsus, mis kajastus varasemal ajal rahva pöördumises vene õigeusku. Eks siingi oli pigem sooviks “rehepaplus”, sest “õiges usus” olemine andis riigivõimu ees privileegi.
Peamisteks eestvedajateks ei olnud talurahvas,vaid Peterburis punase nakkuse saanud madrused.Vaadake fotodel mütse.Veel – Kuressaare mälestussambal on Vabadussõjas langenud Alfred Meritsa nimi.Noor mees on maetud Mustjala surnuaiale,haud on tähistatud plaadiga,kus nimi vaevalt loetav.Käime hauda igal võidupühal ja 24.veebr.korrastamas.Sinna on maetud veel üks mees,saksa päritolu,nimi selgitamisel.Soveti ajal on kolm samast pärit kõrilõikajat ilusti tähistatud.Märgin veel,et mu emapoolne vanaisa,kes ea tõttu rindele enam ei sobinud,kuid tema ohvitserioskused aitasid Upa väljal korra majja lüüa.Kusjuures neid punaseid veel mitu korda hoiatati,enne kui tina hakati andma.Admiral Pitka üks poegadest – Andreas oli üks mässu mahasurumise strateege.
Palun nime “Siiski” all esineval kommenteerijal Alfred Meritsa haua asjus minuga Saaremaa Muuseumis ühendust võtta. Minu andmetel on Mustjala surnuaeda maetud Vabadussõjas langenud rahvaväelane Villem Heinmets ning õppursõdurist kaitseliitlasena mässajate vastu peetud võitluses langenud Theodor-Julius Eberhard.
“Kiirus, kuidas baasid endid siin paigutusid, on tähelepanuväärne”…— kas see on väide, et saarlased ootasid baaside rajamist ? — !!!
Saarlaste osa Vabadussõjas oli märkimisväärne,tulid need,kes Ilmasõjast osavõtnud.Kuid ärgem unustagem,et mässule eelnes saksa okupatsioon,mis oli Saaremaa viinud näljapiirile,lisaks muud koormised.Mis siis imet,et punane parfüüm külge hakkas.Muide,Pitka mereväelaste hulgas leidus ka saarlasi.Ilmselt tekitas Upa tragöödia Saare isoleeritus mitmes mõttes,sest ega Eesti iseseisvusest ka ei osatud arusaada,vaadati,et jälle on vaja midagi anda ja anda.Ja kellelgi polnud kõrgemalt poolt mahti selgitustega tegeleda,sest mitmel rindel oli tarvis kiirustada.Saaremaa jäi oma hädadega üksi.
Äkki loeks raamatu enne läbi kui kommenteerima hakata, et saaks ajaloolase arvamuse nii kauge aja kohta. Kindlasti on praegu nii Saare- kui ka Muhumaal alles mõlemal poolel seisnud meeste ning naiste järeltulijaid.
Mitte 10-, vaid 120-leheküljeline raamat!
Viga parandatud.
oli saarlasi sattunud nii või teist viisi Vabadussõtta. Kuid faktid jäävad faktideks. Sisulist mobilatsiooni Eesti Vabariigi kaitseks enamlaste vastu ei suudetud siin läbi viia.
Läbi on vaja lugeda mitte too üks raamat,vaid väga paljusid,siis võib ennast kuidagi ajaloos jagajaks pidada.
Saarlaste punaste lembus andis tunda end ka iseseisvuse ajal.Mitmed vallavanemad said nn.teise palga Vene saatkonnast.Kiirus,kuidas baasid endid siin paigutusid,on tähelepanuväärne.Kas pole 1941.a.tapatalgud Upa järelkaja?Lisaks muidu kaasajooksikud ja karjeristid,kellega juba peamiselt sakslased arveid õiendasid(koos saarlastega) Suurim kaotus tabas saart aga 44.a.kui paremik rahvast oli sunnitud lahkuma läände.
Lähen edasi: peale vene aja lõppu haarasid ohjad ikkagi kollaborandid,ehk punased,ehk keskerakondlased ja rahvaliit.Tundub,et Upa kaja töötab.Mida vaesem rahvas,seda kergemini on ta manipuleeritav just nende poolt.
Ei,saarlased baase ei oodanud – see oli neile nagu lörts keset juulikuud.Ootasid mõned üksikud,kes selle eest olid kinnimakstud.Aga kõik see on üldiselt teada.Kui oskust on,võib detaile leida Ostankino kgb arhiivist,või siis sõjaväe omast Podolskis.