Just sellise lausega hoiatas tšehh Julius Fučik inimkonda eelmisel sajandil sõjaohu eest. Kuulsa tšehhi elutõde sobib aga mõnes teiseski kontekstis inimesi hoiatama. Mina ei taha kirjutada sõjaohust, kuigi olen sõda oma silmaga näinud ja mõnigi episood sellest ajast on selgelt meeles. Paremat pealkirja ei osanud ma aga oma loole välja mõelda.
Tahan hoiatada kaasmaalasi sinisilmsuse eest. Kas märkame alati sirge seljaga vastu seista ebaõiglusele, võltsile ja valele, sealjuures valesüüdistustele, oletatavatele valetunnistustele? Kas meie korrakaitsjad käituvad alati kõiki seadusakte ja mis samuti väga tähtis, oma südame häält järgides? Miks ma seda küsin? Sellepärast, et lugesin 25. novembri Saarte Häälest rubriigist “Teie arvamus, palun” vastuseid küsimustele, kas teie hinnangul on Kuressaare turvaline linn ja kas politseipatrulli on siin piisavalt näha, kus enamik küsitletuid vastas, et meie linnas on piisavalt turvaline elada.
Olen juba aastatelt nii vana, et oma nina öistele tänavatele ei topi. Minusugusel pole sinna lihtsalt asja. Kui lugeda aga lehti, siis kostitatakse meid igas numbris millegagi, mis võtab mitte üksnes pead vangutama, vaid peaks linnaisasid ja politseinikke tõsiselt mõtlema panema, kuidas turvalisust tagada.
Suvel olen mõnikord nädalavahetustel varahommikul auto maale sõiduks garaažist välja ajanud. Kesklinnast läbi sõites pead väga ettevaatlik olema, et mitte keset sõiduteed puruks pekstud pudelikildudest üle sõita. Milline märul võis siis seal öösel olla. Alles hiljuti kirjutasid lehed vanas pritsumajas toimunud kaklusest. Eelmise reede Saarte Häälest lugesin jälle meestest, kes Kuressaare arestimajast plehku panid.
2. detsembril olid nad veel kord Kuressaare kohtumajas kohtu ees. Kui mehed pärast arestimajast põgenemist Saaremaal vabadust nautisid, siis kutsuti saarlasi üles kahtlastest isikutest politseile teatama. Minu sõber, kes oli maalt linna tulnud, nägi mehi Tooma poe juures. Ilmselt kurikaelad märkasid, et keegi neid jälitab, ja nii nad sealt imekiiresti haihtusid. Sõber helistas politseisse, teatades, et kahtlased isikud on Tooma kaupluse lähistel. Ja siis olevat vastu tulnud küsimuste laviin: millises linnas või külas see kauplus asub, mis tänaval, mis on maja number jne.
Operatiivselt helistanud mees vastas, et pood asub ju Slupi nukas, seda teab iga saarlane. Sealt aga põrutati vastu, et saar-lane võib teada, aga meie ei tea. Helistaja oligi hämmingusse sattunud ega osanud enam midagi kosta. Tänava nimigi jäi ütlemata, sest ühtegi silti ei hakanud maamehele läheduses silma. Saarlaste õnneks tabati pätid hiljem ikkagi ja usutavasti said nad teenitud karistuse.
Huvitav, kui palju see riigi raha kokku hoiab, et saarlaste hädaabikõnedele vastatakse Pärnus või mõnes teises linnas. Olen kuulnud tuttavateltki, et kiirabi välja kutsudes, politseisse helistades või tulekahjust teatades peab dispetšerile asja lausa puust ette tegema ja ka punaseks värvima. Teadagi on telefoni teel mandri inimesele Saaremaast õiget pilti ette maalida väga raske.
Kui keegi kukuks libedaga Maxima ees jalaluu puruks, siis Saaremaa hädaabinumbrile polekski vaja muud öelda kui seda, et õnnetus juhtus Maxima juures. Pärnu dispetšer hakkab aga aadressi küsima ja kes siis peast kohe teab, millise tänava järgi see pood ametlikes kirjades seisab.
Kolm aastat tagasi ajasid politseinikud taga ligi 80-aastast meest
Vahel on tagantjärele tarkusestki abi. Nüüd, kaheksakümneaastase mehena olen kolme aasta tagust juhtumit ikka ja jälle meelde tuletanud ja jõudnud iseendas järeldusele, et andsin tookord võimumeestele kergekäeliselt alla, kirjutasin alla mingile paberile ja sellega lasin endale ligi 1000-kroonise trahvi määrata.
2007. aasta 27. oktoobril, laupäevasel päeval, tegin oma nüüdseks kadunud kaasaga autoga tavalist linnaringi. Marsruut on mul siiani meeles. Kõigepealt käisin Varma Autos, siis Rehemäe poes, Tooma poes, Kaubaaidas ja Mooni tänava Säästumarketis. Kodus parkisin auto õue garaaži ette. Ma ei jõudnud jopetki veel ära võtta, kui märkasin värava ees politseiautot. Mis siis juhtus? Viiekümne aasta jooksul pole mul ei miilitsa ega politseiga pistmist olnud. Viina- ja suitsumees pole kunagi olnud, ühtegi avariid pole teinud.
Politseinikud olid parkinud oma auto otse minu väravaauku. Ei tea, kas neil on ostetud load, mõtlesin kohe seda pilti nähes. Astuski siis kaks politseinikku meie õue ja vaatas mulle sügavalt silma. Ei tea, kas arvasid, et purjus olen. Ennast nad mulle ei tutvustanud. Küsisid, kas käisin Kaubaaidas. Ütlesin, et käisin ja veel päris mitmes kohas veel. Pärast oma vastust saingi süüdistuse kraesse. “Pealtnägijate vihjete kohaselt olete kriimustanud üht autot!” kõlas ränk süüdistus.
Taevane arm! Kuskohast selline süüdistus küll võeti. Istusin Kaubaaida ees autos. Abikaasa käis poes. Parklasse sõitsin tumeda auto kõrvale. Kui see ära sõitis, tuli selle asemele üks mäda õuna karva sõiduk. Autode vahe oli üsna suur. Kui naine poest tuli, siis sai ta omapoolse ukse vabalt lahti teha. Parklast välja sõites ei puutunud minu auto millegi ega kellegi vastu.
Meile külla tulnud pikem politseinik võttis oma autost liigenditega puust tollipulga ja mõõtis stange poldi kõrguseks maapinnast 43 sentimeetrit. Arvati, et just see polt olevat kannatanu autot kriimustanud. Aga oh õnnetust, kriim oli nn kannatanu autol kuus sentimeetrit madalamal. Vaatasin siis kriimuga auto kriipsu päris lähedalt. See oli umbes 20 sentimeetrit pikk.
Selle soone sees olid kuivanud poripritsmed. Kust sattus kuival päeval sinna pori? Ja kuidas see jõudis nii kiiresti kuivada? Sellele ei pööranud politseinikud üldse tähelepanu. … Ja mind mõisteti süüdi (?!). Uurija juures käisime nii mina kui ka mu abikaasa. Rääkisin temalegi tõsimeeli, et seda ei saanud juhtuda. Tema aga hirmutas, et ärge rääkige vastu, pealtnägijate tunnistused on olemas. Huvitav, kes olid need pealtnägijad? Miks neid mulle ei tutvustatud? Jääb mulje, et tegelikult neid ei olnudki.
Lõpuks andsin alla, mõeldes, et sellega minu kiusamine lõpeb. Trahvi tuli maksta mitte millegi eest 960 krooni. Arvasin, et suudan vahejuhtumi unustada, kuid ei suuda. See oli mulle vanas eas korralikuks õppetunniks. Paberile panin loo selleks, et hoiatada lugejaid. Kui teid süüdistatakse tegudes, mida te pole teinud, siis ajage selg sirgeks ning olgu teil tahtejõudu ja otsusekindlust seista õigluse eest.
Ilmar Rüütel
Kuressaare linna elanik
Loading ...
Täpselt nii s..t see meie hädaabi süsteemi kasutamise võimalus ongi. Korduvalt olen omal nahal kogenud!
hiljuti telliti kiirabi Kuressaare Spordikeskuse juurde. Helistati 112 ja öeldi,et palun tulge Kuressaare Spordikeskuse juurde, vastuseks küsiti ,et mis linna ja palun öelge ikka täpne aadress…abdurdne,et keegi arvaks nagu asuks Kuressaare Spordikeskus näiteks viljandis.
igas politseijaoskonnas ja kiirabis võiks olla ikka oma telefon,et inimene saaks helistada seal maakonnas kus elab,muidu hakkame varsti abi saama läbi brüsseli ja abi ei jõuagi kunagi kohale-näide sellest et eesti vaene rahvas tahetakse ära lõpetada!!!!!!!!!!!!
Arvestades meie asjaajamissüsteemi, on nüüd ainus lahendus teha veel üks infotelefon, kuhu helistad enne kiirabisse helistamist ja küsid maja aadressi.
Siis helistab sinna kohalik kiirabi, et teada saada, kus sellise aadressiga maja asub ja mis see siis on.
Tsirkus kuubis!
See telefonivärk jälle ei töötaks, kuna dispetser vms peab kogu aeg teadma kus keegi on, ja vastavalt prioriteedi järgi neid ka suunama. On ju olemas olukordi kus näiteks Jaanipäevapaiku, kus inimesed palju purjutavad, siis üks kiirabi/politsei on näiteks kuskil Võhmal ja teine kiirabi/politsei näiteks Torgus, ja siis linnas midagi juhtub… loomulikult oleks tore kui tallinnast suunatakse otse kuressaarde, kus kohalik dispetser oskab ka paremini kutseid edasi anda. Aga eks kuskilt peab see kokkuhoid ka tulema. Ja minuteada on ikkagi enamik väljakutseid sellised, kus inimesed võiksid asja mõistusega võtta, ehk siis politseil, mingite purjus kraadedega kakelda, kes neid närivad, kiirabil ülesöömisest haigeid, või inimesi, kes tellivad kiirabi või et see lihtsalt nende juttu ja kurtmist kuulaks. Ei ütle siinkohal et selles midagi halba oleks. Aga tasuks siiski mõelda et kas kaks tülis purjus inimest ei suudaks probleeme ilma politseita lahendada, või Peavaluga inimene, kellel omal peres auto olemas, laseb enda kellelgi pereliikmel ära tuua haigla. Abi jõuab ju ikka temani sama kiiresti.
Samuti saab ju haiglasse helistada, mure ära rääkida, ja nemad siis soovitavad. Samuti on inimestel olemas oma perearst. Minu arust ikka peaks kiirabi ja politsei selliste erakorraliste asjadega tegelema. Et enne helistamist tasuks ikka kaaluda asja kaine peaga. Ei tahaks ju ise ka oodata mingi tõsise asja puhul kiirabi, kui nad samal ajal kuskil 30km kaugusel lohutavad vanatädi kellel und ei tule… Samuti kui on erakorraline asi, siis eks aeg venibki aeglasemalt, ja kui teejuhatus jms pole ka õiged, siis näed et auto sõidab mööda, see ärritab veel eriti. Ei tasu selles suhtes veel abiandjaid süüdistama hakata. Nemad on inimesed ja teevad mis nende võimus lubab
Terv!
On kogemus olemas sellel alal töötamisega, ja see süsteem on natuke nadi jah. Eriti kui helistad 112, sinu telefoni võtab vastu näiteks tallinn, suunab sind pärnusse, ja see siis omakorda saadab kiirabi. Aeg, ja vahepeal läheb midagi jutust kaotsi jpm. Samas saab siin inimestele öelda et niipalju võiks ikka teha, et pange maja numbrid, ja korterite numbrid välisuste peale. See säästab tohutult aega otsimisele. Külavahel võiksid miskid suunaviidad olla. Eriti suuremates nö sumb vms külades. Ja inimene võiks nii asjalik olla et suudab ühemõtteliselt dispetserile selgeks teha oma elukoha. erinevad vahemaad võiks ikka mõõdetud olla 100m täpsusega(auto spidomeetriga täitsa võimalik teha). veel parem on kui kedagi kuskile vastu saata. Kui ikka 15tonnise suure tuletõrjeautoga kuskil sumbkülas õigest teeotsast mööda sõita, siis see otsimine ja nikerdamine võtab tohutu aja.
5+ kirjatükk! Väga hea!
Annan ka loo autorile 10 punkti. Just nii need asjad ongi.
sti ongi , kas sellist eestit see vanahärra tahtiski. ?! ?
Politsei poolt puhas ärategemine.Kui 6 cm on ühe auto stange kõrguse ja teise auto mõlgi vahe.Tundub,et “kannatanul” Arkadi Tasasel on politseis kellegi uurija S…-ga hea tutvus.Muidu selliseid sigadusi ei tehta.Vana inimene pole juba mitu aastat hingerahu tagasi saanud ja mitte kellegi asi.Arvan,et siin on head tohtrid EV Politseiameti sisekontrolli osakonnast,kes leiavad selliste politseinike vastu hea ja mõjusa rohu.
Miks ei pöördutud Lääne Politseiprefektuuri sisekontrolli poole?
Teemast kommenteeritakse nagu mööda.Tegemist on politseinike kirvetööga ühe vanakese vastu.Aga kelle huvides?
Mis meie politseisse puutub, siis võin täie vastutustundega väita, et igast politseikooli lõpetanud politseinikust saab järgneva aasta jooksul sujuvalt ehtne miilits. Uskumatu, aga tõsi!! Kuhu me küll jõudnud oleme? Abi ei ole kusagilt loota. Ainus millega need miilitsad tegelevad on põõsastes passida ja kiirust mõõta.
Midagi on mäda.Kust kohast võtavad need “uurijad” sellised õigused,et tulemusena trahvitakse ühte vanakest sellise rahatrahviga.Tundub,et neil oli peal mingi plaan,mida igal juhul tuli täita.Sellest ka see väänatud trahv mitte millegi eest.
nüüd pole juba hilja.
Ülekohus ei seisa kotis.
Küll olete te ikka naiivne:”Miks ei pöördutud Lääne Politseiprefektuuri sisekontrolli poole?”-küsite te. Kuule sõber- need on ju ühed ja samad joped ehk miilitsad. Samamoodi küsisid naiivsed lääneriikide elanikud, kui meil siin küüditama hakati:” Miks küüditatavad ei põõrdunud politsei (miilitsa) poole”.
Kuidas saavad inimesed ometi nii sinisilmsed olla. Politseil on lihtsalt ringkaitse!
Selleasemel, et rahvast kaitsta, neisse turvatunnet sisendada, käitutakse inimestega nagu ei te millega. Tõesti häbi meie politsei tegevuse pärast.
Politsei pommis kõige nõrgemat,pensionäri.Nendele hakkab veel hammas peale.
Kas midagi juhtus selle informatsiooni peale?