Rahvamuusikapäev koos juubeliga (6)

LAULUSÕBRAD: Mihkel Mereäär, Tiiu Saartok, Vello Tikerpalu, Leena Peegel ja Meelis Mereäär.
Foto: Egon Ligi

Möödunud laupäeval peeti Hellamaa külakeskuses maakondlikku rahvamuusikapäeva, mis tipnes maakonna rahvamuusikute ühiskontserdiga. Muusikuid oli kohal suhteliselt napilt, vaid Muhu ja Orissaare tegijad ning Leisi VäRKS.

Saare maakonna rahvakultuurispetsialist Krista Lember ütles, et olukord paneb lausa ohkama. “Need rahvamuusikud, kes meil on, võtavad end kokku kord nelja aasta jooksul, et pääseda suurele peole. Kokku võib maakonnas rahvamuusikuid olla saja viiekümne ringis. Olukorra tõsidust näitab seegi, et tänavu ei tulnud muusikakooli ühtegi akordioniõpilast.

Lohutab see, et need, kes seda muusikat teevad, teevad seda hästi ja hingega. See ongi oluline. Pigem olgu neid vähem, aga olgu nad head. Oma külapillimeestega oleme kuulsad üle vabariigi.” Päeva mahtus üks oluline sündmus veel – ansambli Laulusõbrad 25. aastapäeva tähistamine. Ansambel sündis 1985. aasta sügisel ja alustas tegevust esialgu kapellina.

Esimene esinemine oli 7. märtsil 1986. Laulusõbrad mängisid end kiiresti publiku südamesse. Kodumaakonnast jõuti peagi kalurikolhooside taidlusülevaatusele “Hõbedane meri” Toilas ja Hiiumaal. Laulusõprade saateta ei saanud läbi rahvatantsurühmad maakonna tantsupidudel, erinevatel festivalidel nii kodu- kui ka välismaal. Laulusõbrad on toetanud tantsijaid Taanis (1991 ja 2007 Europead’il), Hollandis (1992), Saksamaal (1994) ja Prantsusmaal (1995).

Omapäi on käidud Soomes Hämeenlinna jaanifestivalil (1998), Berliinis Eesti Vabariigi saatkonna korraldatud jaaniõhtul (2000) ja Helsingis toimunud mardilaadal. Pariis ja Nuustaku on veel vallutamata, aga vabariiklikud laulu- ja tantsupeod, rahvamuusikapäevad, Tallinna Muhu seltsi peod ja koduvalla külaliste võõrustamised ei tule ilma Laulusõpradeta kuidagi toime.

“Me saame, jah, juba päris vanaks!” nentis ansambli juht ja hing Vello Tikerpalu. Juubelile olid kutsutud needki, kes on ansamblis kaasa löönud kogu selle aja jooksul. Kui päris kõik oleksid kohale tulnud, saanuks kokku oma viieteistliikmelise seltskonna. “Mõned on juba manalateele ka läinud,” märkis Tikerpalu. Ansambli juht lisas, et kunagi tahaks ikka päris plaadini ka jõuda, selliseni, “mida Kadi raadios ka mängida saaks”.

Milline võiks olla ansambel siis, kui juubelitordil ilutseb number 30 või 35? “Ei tea, ju me siis jälle viis aastat vanemad oleme!” arvas Vello Tikerpalu. “Mõnel on siis rohkem halli juustes, võib-olla hakkab mõni mees pisut tagasi tõmbama, sest minu arvates on minu elutöö siin Muhumaal tehtud.” Juubilariga ei passi vaielda, aga rahva(lik) muusika on valdkond, mis kestab ja püsib suuresti just selliste meeste najal nagu Vello Tikerpalu.