Hobustele ustav Ülo

Hobustele ustav Ülo

Foto: Egon Ligi

Ülo Metsmaker (69) ise ennast ainult hobusekasvatajaks ei pea ja usub, et ühtviisi võrdselt on ta oma zootehniku-tööaastate jooksul kaasa aidanud kõikide majandis kasvatatavate loomatõugude arendamisele.

Ent ometi hakkas minul pika jutuajamise lõpus peas kummitama üks sõnapaar – ustav Ülo, sedakorda siis hobustele ustav Ülo. On ju Metsmaker olnud aastaid Eesti tõugu hobuste haruseltsi juht ning just eelmisel nädalal tunnustati meest selle hobuse arendamise ja säilitamise eest.

Saite selle ilusa tänukirja põllumajandusminister Helir-Valdor Seederi eriliselt isikupärase allkirjaga kätte möödunud reedel Ülenurmel. Mis seal toimus?
Eesti tõuloomakasvatajate selts korraldas seal seminari ja näituse, millega tähistati Eesti tõuraamatupidamise 125. aastapäeva. Seal ei olnud esindatud mitte üksnes hobuste arendajad, vaid ka kõikide teiste põllumajanduslike loomade (veised, lambad jt) tõuarendajad.

Mis asi see tõuraamat tegelikult on?
Kui keegi hakkab mingit tõugu aretama, siis tehakse kõigepealt kindlaks, miks seda vaja aretada on. Koostatakse aretuskava, pannakse paika eesmärgid ja registreeritakse kõik sellesse tõugu sobivad loomad kindlate tingimuste alusel, alates selle tõu moodustamise algusest. Tõuraamat on tõuaretuses põhialus, ilma selleta ja selles sisalduvate andmeteta ei saa üldse tõugu pidada.

Siin minu ees laual on “Eesti hobuse tõuraamatu” 4. köide. Selles on kõik Eesti tõugu hobused oma nime ja numbriga sees. See on ühesõnaga selle tõu arvestuse alus. Siin on ära toodud iga hobuse põlvnemine, tema vanemad ja tema järglased, kes on tema omanik, kus ta on kasvanud, sünniaeg, värvus, mõõtmed. Tõuraamatu pidamine nõuab väga suurt ja püsivat arvestuslikku tööd.

Loe edasi laupäevasest Saarte Häälest.
Telli Saarte Hääl internetist

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 30 korda, sh täna 1)