Aususest ja valest

Tänavune aasta, Eesti looduskaitse 100. aasta hakkab lõpu poole liginema. See tähendab, seljataha on jäänud palju toredaid tähtsündmusi meil saartel, kogu Eestis.

Kuidas igaüks nendest osa sai, oli juba tema enda teha… Aga üks on kindel – jälje need sündmused jätsid. Kas või sellega, kuidas inimese suhtumine loodusesse muutus või ei muutunud. Pigem jäi kaalukauss ikka muutuste poole peale, julgen arvata. Näiteks kohtusin linnas juhuslikult ühe kauase tuttavaga. Kutsus kohvikusse juttu ajama. Ning millest me rääkisime – ikka inimestest, nende arusaamadest, meeldejäävamatest seikadest meie enda elus jne.

Korraga ütleb mu tuttav: “Tead, räägitakse ikka kirgastumisest. Räägitakse inimeste ja looduse kirgastumisest. Ma sain seda sel aastal ise tunda ja võin öelda: kirgastumiseni on mul olnud küll pikk tee!” “Miks pikk?” küsin. “Vaata, ma olen ikka arvanud, et olen läbi ja lõhki looduseinimene, sest elan ju maal. Aga nüüd tean, et see ei loe. Võid ka seal jääda võõraks loodusele… Olin hiljuti ühel toredal kohtumisel Loonal, kus tähistati Eesti looduskaitse 100-ndat aastat.

Mis siis mind seal liigutas, mis minu arvamusi sõna otseses mõttes paigast nihutas? See, et mälestati Vilsandi linnukuningat Artur Toomi. Ja ühes omavahelises vestluses selle päeva lektoriga sain hindamatu tõe teada. Ta rääkis aususest ja valest ja selle sidemeist inimese ja loodusega: “Teate, inimesed on ekslikud, kuid suurem osa on ikka päris ausad ja neid ei seo olevaga väikseimgi vale. Ma võin teile rääkida ühe loo, mis minuga juhtus aastat kümme tagasi.

Teadsin, et looduses endas toimub palju kirgastumisi. Kõige suuremaks pean aga vikerkaart, jah, vikerkaart. Tema ilmumine taevasse tähendab looduses SUURT kirgastumist. Inimeses endas peab aga olema nii palju ausust, alles siis jõuab temani ka looduse kirgastumine. Toimub süntees, millel on lausa ime funktsioonid. Tulin ühel suveõhtul maakoju. Oli nädala lõpp ja ma olin väga väsinud. Vaevalt kuulasin linde või märkasin oma külalisi siile.

Nagu ront vajusin toas diivanile ja jäin lösutama, kui naabrinaine mu toauksele koputas: “Tule, tule ometi ja vaata. Taevas kaks vikerkaart! See peab küll midagi tähendama ka inimeste jaoks.” Läksime välja ja tõesti – metsa kohal rippus kaks vikerkaart. Tervelt kaks tundi seisime ja vaatasime seda imet. “Mida see küll peaks tähendama?” küsisin sellelt elutargalt, väga vanalt naiselt. “Looduses midagi uueneb, loodusesse tuleb värve rohkem juurde ja rõõm kasvab suuremaks. Seda olen ma kogu oma elu tähele pannud.” Siis aga avastasin mina: “Ma tunnen, et väsimus on kuhugi kadunud. Kuhu?”

Naine vastas: “Mu vanaema oli taevauurija, tema teadis, et igal vikerkaare värvil on oma isesugune mõju inimesele. Kõige rohkem annab talle reipust kollane värv. Teised värvid loovad kas unistusi või elu üle rohkem juurdlemist. Peab ainult uskuma loodusesse tema tões ja õiguses!” “Kas pole fluidumlik tõde!” hüüatasin rõõmust ja tänasin naabrinaist elutarkuse jagamise eest. Sellest ajast saadik muutus minus palju. Mu suhtumine loodusesse teisenes rohkemaks, kui ma seni olin suutnud. Ning ma ei ole unustanud ka seda tõde, et iialgi ei kirgastu elus valelikud ja ebaausad inimesed. Pange tähele, õnnetud inimesed on teinekord väga valelikud. Nad käivad elus pimesi teiste inimeste suhtes, nad on pimedad looduse kõikvõimsuse suhtes.”.”

Räägimegi siis aususest ja valelikkusest

Hiljuti helistas mulle üks hea tuttav ja kurtis: “Mul oli su sünnipäev meeles küll, aga mul oli nii kiire-kiire!” Vaikisin, sest helistaja oli võtnud minuga ühenduse täpselt kuu aega hiljem pärast mu sünnipäeva. Tundsin, kuidas see mind äkki puudutas. Polnud aega? käis mõte läbi pea. Polnud aega õigel päeval helistada! nööris midagi juba tugevasti kõri. Missugune vale!

Inimesel polnud kuu aega aega – kui julm vale! See pinge lõtvus minus aga kohe, kui olin asja nimetanud õige nimega. Omamoodi petis! Ja ma mõistsin – meie suhtesse tuli külm noot. Aeg paneb kõik paika! Aga miks pidi inimene mulle valetama, seda ei mõista ma siiamaani. Nagu ei mõista ma üht sõbrannat, kellele äsja helistasin ja tema nagu vabandas, et on olnud nii kiire-kiire, pole olnud aega helistada. Kui ta seda ütles, registreeris mu sisetunne kohe ebatõe. Ja mulle tundub, et meie vahelt on hoopis must kass läbi jooksnud. Kes? Miks? Milles on põhiprobleem?

Olete, kallid lugejad, kohanud elus midagi taolist? Kui jah, siis mõistate probleemi. Mul on aga niisugune tunne, et mõned inimesed oma vabandamisega elukiiruse pärast lihtsalt valetavad teile näkku. Olen äkki piinlikult terane mõistatamaks seda häält, millega seda elukiirust serveeritakse. Ütleja hääl on ebasiiras. Kas sõprade vahele mahuvad vale, ebasiirus? küsin nüüd endalt. Ei! Ei mahu! Kuid see pole veel kõik, mida tahtsin rääkida aususest ja valest.

Kõigepealt aususest. Bruno kohvikus oli keegi unustanud oma rahakoti lauale. Kui me sisenesime, märkas mu tuttav seda esimesena ja andis rahakoti puhvetimüüja kätte. Pool tundi hiljem astus sisse närveeriv naine ja pahvatas: “Ega te näinud siin ühte rahakotti?” “Andsin selle puhvetisse,” vastas mu kaaslane. Naisel tulid pisarad silma, kui ta ütles: “Ma tänan aususe eest!” Pärast ütles ta, et tavaliselt, kui leitakse rahakott koos dokumentidega, siis hiljem seal raha enam ei olevat.

Järgmine lugu on valest. Juba mitu aastat tagasi hakkasin koduõue lähedale istutama tamme- ja pihlakaistikuid. Ma tahtsin rajada miniparki, kus puud kannavad inimeste nimesid. Ja leidsin sellise sobiva maatüki siberi kontpuu põõsa lähedal. Esimesel aastal kasvasid puud jõudsalt. Rõõmuks ja iluks, sest olin lubanud nii mitmelegi sõbrale jäädvustada nende nimed ühes tagasihoidlikus saare pargis. Olin riimidki ritta seadnud puude õnnistamiseks.

Ja mis siis juhtus järgmisel kevadel? Ühtegi istikut ei olnud enam alles! Ka nende tugikepid olid kadunud. Oleksid loomad siin pahandust teinud, oleksid kepid ju alles, mõtlesin. Ja aimasin halba. Aga halva aimamisega olevat teinekord nii, et see veab sind õigesse paika. Ma läksin ühele kaugemale naabrile külla. Mõtted olid küll hajevil ja rahutud, aga läksin. Leidsin peremehe aiast, istutas puid. Soovisin jõudu ja äkki märkasin, et üks istik kannab silti “Anto”. See on ju minu istik, jahmusin.

Sobrasin jalaga veel istikutes ja leidsin teise istiku nimega “Ingel”. Ka minu istik! Seda ma peremehele ka ütlesin. Ning vedasin nimedega istikud ta nina alla. “Anto ja Ingel – need on minu sõbrad, kellele need istikud istutasin,” raiusin varga pähe tõde. Mees ei lausunud algul musta ega valget. Siis mökitas: “Ei, need sai metsast toodud.” Kergitas korraks mütsi peas, pühkimaks higi, ja mina seadsin sammud kodu poole. Varas ja vale koos! Seda polnud ma elus enne kohanud. Võttis päris tummaks.

Enda Naaber

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 25 korda, sh täna 1)