Neljakümne seitsmes kiri: maja mu unenäost

Rubriigis “Kirjad koju” kirjutab Tallinnas elav ajakirjanik Liis Auväärt kodusaarlastele elust enesest.

Hea inimene, oled kogenud, et kui midagi kangesti oodata, jõuab see ometi kätte üllatusena? Kui on midagi, millest unistada, tunduvad väsitavad päevad ka talutavad. Mõni täpne inimene asuks siinkohal kohe asja juurde, aga et mulle meeldib lugusid rääkida, siis, kui Sul on kiire, hüppa asja ivani jõudmiseks kohe kaks lõiku edasi. Aga kui Sul on natuke aega, siis las ma jutustan Sulle, et…

Jõudsin oma töökoha sööklasse pooltund enne sulgemist. Oli trükieelne kiire päev, nii et alles poole viie ajal protesteeris kõht: kuule, sul jäi lõuna vahele! Õhtuks oli menüü muidugi kokku kuivanud, aga – mulle leiti külluslik kausitäis hernesuppi. Mm, ja m i l l i n e hernesupp see oli! Kühveldasin endale õndsalt suppi sisse, kui pähe tikkus naljakas mõte. Vot selle supi peaksin kaasa võtma, kui sõidan Barcelonasse. Et ometi lõpetaksid lõõpimise mu reisikaaslased, kes, kuuldes, et ma ei armasta oliive, kaheksajalgu või karpe, pelgavad mind katalaanide köögis nälga jäävat.

Kevadest saati olen unistanud, et sügisel, enne päris rõsket ja trööstitut aega, mil alasti puud kõigutavad oma nukraid kehasid, sõidan korraks ära. Koht iseenesest polnudki nii väga oluline. Pigem mõte, et umbes nädalajagu päevi ei pea ma olema arvuti lähedal ega telefonitsi tööasju ajama. Et ma ei pea eriti suhtlema, vaid võin lihtsalt inimesi vaikselt vaadata, ise istudes tänavakohvikus. Saan kõndida mööda tänavaid, kus ma pole käinud, hoolimata, kuhu ma jõuan ja millal. Mõnikord tundub mulle, et ma pole aastaid puhanud.

Tean mõistusega võttes muidugi, et see pole nii, aga enesetunne ütleb muud. Tahaks midagi… Tahaks midagi muud, kui et – ärkad, tööle, poodi, koju, televiisor, raamat, magama. Ärkad, tööle, poodi… Siis kui lennupiletid olid juba ostetud, nägin unes üht tänavat. Mäletan seda pilti ebahariliku selgusega. Sillutatud tee viis ülesmäge, kitsa tänava mõlemal poolel seisid kollased krohvitud majad. Nende vahele olid tõmmatud pesunöörid, mis raskusetagi veidi lookas. Seisin selle võõra tänava alguses, selja taga sumin, otse ees hämar vaikus. Ärgates ei teadnud ma, kuidas see unenägu jätkus. Aga olen siiamaani kindel, et nähtud koht on kusagil Barcelonas olemas. Loodan, et jõuan selle leida.

Niisamuti tahan otsida maja, mida kirjeldab Carlos Ruiz Zafón oma teoses “Ingli mäng”. Kas see on Calle Flassadersi peal olemas? Kõrge torniga, mille aknad avanevad linna nelja külge ning kus noor kirjanik David Martin hakkab lahendama üht tõeliselt kõhedat saladust. (See raamat ei ole veel eesti keeles ilmunud, küll aga Zafóni “Tuule vari”, mis igal juhul väärib lugemist, kui Sulle meeldivad natuke muinasjutulised, närvekõditavad teosed.)

Need on need väikesed asjad, mida ma ootan. Millele ma olen mõelnud. Ja selline unistamine on iseenesest nii tore, et üllatusena vaatasin kalendrist – reisipäev ongi kohe käes. Rõõmustan ette, et saan Sulle rääkida, mida nägin. Tean ka, et tagasi koju jõuan üllatavalt kiiresti – puhkus sulab pea alati kiiremini kui plombiir suvepäeval. Kuid sama kiiresti, kui üks unistus täitub, kipub tekkima uus, millele keskenduda. Mõnikord väike, mõnikord suurem. Aga alati tekib. On ju nii?
Ole terve! Kirjutamiseni!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 15 korda, sh täna 1)