Võlg sõrulaste ees (43)

Võlg sõrulaste ees

 

Laupäeval saavad Mõntus kokku Saksa okupatsioonivõimude poolt deporteeritud sõrulased, et Mälupäeval meenutada ühist traagilist minevikku. 66 aasta taguseid õudusi ei lase sõrulastel unustada aegajalt maapõuest välja tulevad mürsud, kuid ka saamata jäänud vastused Eesti riigijuhtidelt.

Erinevatel hinnangutel küüditati 1944. aasta sügisel Sõrvest 2400–3500 kohalikku elanikku. Täpset arvu ei tea keegi, sest ametlikku arvestust küüditatute üle ei peetud. Sõrulastelt võeti kodu, vastu anti alandus ja kannatused. Ülekohut ei ole represseeritute arvates siiani heastatud, milles nähakse osalist süüd ka 1992–1994 võimul olnud Eesti valitsusel. Teadaolevalt lapiti 1994. aastal represseeritutele ettenähtud toetusega sotsiaalministeeriumi eelarveauke.

Enne II maailmasõda oli Sõrve üks tihedamini asustatud paikkondi Saaremaal. II maailmasõjas hävis täielikult või osaliselt 23 suuremast Sõrve külast 17. Viimases ilmasõjas peetud lahingud uputasid Sõrve poolsaare sõna otseses mõttes verre. Samuti kannatasid sõrulased mõlema totali-taarse riigi, nii Natsi-Saksamaa kui ka Nõukogude Liidu, küüditamiste läbi, kokku lausa neljal korral. Paljud küüditatutest hukkusid asumisel.

Näiteks Natsi-Saksamaa poolt küüditatutest hukkus võõrsil 316 sõrulast, mis teeb ca 10 protsenti deporteeritutest. Lisades siia juurde Nõukogude võimu ohvrid, keda oli palju rohkem, on sõrulaste kaotused katastroofilised. Külvatud hävingu tulemusel on Sõrve poolsaar seniajani suhteliselt hõredalt asustatud. Saksamaa Liitvabariik on püüdnud natside tehtud ülekohut omalt poolt heastada. Paraku puudub natside represseeritud sõrulastel veendumus, et ka Eesti riik on teinud kõik endast oleneva õigluse jalule seadmiseks.

Mitmed sõrulastest represseeritud leiavad, et Mart Laari esimene valitsus näitas üles ükskõiksust, taotlemata kompensatsiooni Saksamaalt natsismiohvritele maise vara kaotamise ja kannatuste eest. Natsismiohvrite palved jäid riigijuhtidele hüüdjahääleks kõrbes, nad toodi ohvriks “kõrgematele poliitilistele ja materiaalsetele huvidele”. Kõige kiuste õnnestus natsismiohvritel Sõrve taastamise ja arendamise seltsi kaudu teha selgitustööd Saksamaal. Ülekohtu heastamiseks võttis Saksamaa liidunõukogu 29. 04. 1994 vastu dokumendi “Kompensatsiooni reguleerimine natsismiohvritele Baltikumis”.

Järgnevalt eraldas Saksamaa Liitvabariik Eestis elavatele natsismiohvritele 2 miljonit Saksa marka, mille tollane vääring oli 16 miljonit Eesti krooni. Natsismiohvritele mõeldud 16 miljoni krooni laekumisele järgnesid aga kummalised arengud, mida ei ole seni Eesti rahvale ja ennekõike represseeritutele selgitatud. Kõigepealt sõlmis tollane Eesti Vabariigi suursaadik Saksamaal riikidevahelise kokkuleppe, millega Eesti riik ütleb igaveseks lahti edasistest nõudmistest natsistlike repressioonide tekitatud kahjude eest. Väidetavalt ei taotlenud seda sugugi Saksa pool, vaid see oli Eesti riigi initsiatiiv.

Teised Balti riigid ja Ida-Euroopa riikide valitsused seda ei teinud. Seega hindas meie valitsus natsismiohvritele põhjustatud kannatusi summas, mida saab võrrelda ühe baltisakslastele tagastatud väiksema maja väärtusega Tallinna vanalinnas. Järgnevalt kitsendas valitsus natsismiohvrite ringi, kellel on õigus toetusele. Samas ei seadnud Saksa riik, kasutades analoogiat teiste Ida-Euroopa riikidega, mingeid piiranguid toetuste maksmisel terrori ohvritele Eestis, Lätis ja Leedus. Erinevalt teistest riikidest otsustas Eesti valitsus, et kompensatsiooni kannatuste eest tuleb maksta lähtuvalt inimese tänase päeva individuaalsetest vajadustest.

Umbmäärase “individuaalse vajaduse” tõlgenduse tulemusel eraldas riik 16 miljonist sõrulastele ühe miljoni (summa jagunes pooleks Torgu ja Salme valla vahel) koos ülirangete ja pigem pahatahtlike väljamaksmise piirangutega. Neid, kes “individuaalsete vajaduste kriteeriumide” kadalipu läbisid, oli sõrulaste arvates ebaõiglaselt vähe. Vaid ühe miljoni krooni eraldamist peavad minuga suhelnud represseeritud valitsuse üleolevaks suhtumiseks. Arvestades, et hinnanguliselt kannatas Natsi-Saksamaa repressioonide all kokku 5000 sõrulast, saame ühe sõrulase ülekohtu heastamise vääringuks 200 krooni.

Sõrulased ise on aga arvutanud, et ainuüksi põhivara kaotus oli 265,6 miljonit ehk 53 120 krooni kannatanu kohta. Kõige lõpuks otsustas valitsus oma korraldusega 18. oktoobrist 1994. a nr 788 suunata enamus Saksamaa poolt ette nähtud natsismiohvrite toetusest sotsiaalministeeriumi eelarve lappimiseks. Kokku rahastati natsismiohvrite rahaga 41 objekti, sh Iru hooldekodu sauna-pesumaja (2 miljonit), Lustivere sauna (2 miljonit), Kunda haiglat (0,5 miljonit). Raske on mõista selliste otsuste seost represseeritutele mõeldud kompensatsiooniga.

Paljud tollased otsustajad on tänaseni poliitikas, kuid arusaamatus Natsi-Saksamaa poolt represseeritud sõrulaste kompensatsiooni osas on jätkuvalt lahendamata. Asjaosaliste õiglustunnet on sügavalt riivatud, kohtumistel sõrulastega kerkib teema taas ja taas. Ikka veel oodatakse selgitusi ja kadunud pole ka sõrulaste lootus, et ebaõiglus tagantjärele heastatakse. Kas poleks aeg võlg sõrulaste ees tasuda?

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 71 korda, sh täna 1)