Laupäeval saavad Mõntus kokku Saksa okupatsioonivõimude poolt deporteeritud sõrulased, et Mälupäeval meenutada ühist traagilist minevikku. 66 aasta taguseid õudusi ei lase sõrulastel unustada aegajalt maapõuest välja tulevad mürsud, kuid ka saamata jäänud vastused Eesti riigijuhtidelt.
Erinevatel hinnangutel küüditati 1944. aasta sügisel Sõrvest 2400–3500 kohalikku elanikku. Täpset arvu ei tea keegi, sest ametlikku arvestust küüditatute üle ei peetud. Sõrulastelt võeti kodu, vastu anti alandus ja kannatused. Ülekohut ei ole represseeritute arvates siiani heastatud, milles nähakse osalist süüd ka 1992–1994 võimul olnud Eesti valitsusel. Teadaolevalt lapiti 1994. aastal represseeritutele ettenähtud toetusega sotsiaalministeeriumi eelarveauke.
Enne II maailmasõda oli Sõrve üks tihedamini asustatud paikkondi Saaremaal. II maailmasõjas hävis täielikult või osaliselt 23 suuremast Sõrve külast 17. Viimases ilmasõjas peetud lahingud uputasid Sõrve poolsaare sõna otseses mõttes verre. Samuti kannatasid sõrulased mõlema totali-taarse riigi, nii Natsi-Saksamaa kui ka Nõukogude Liidu, küüditamiste läbi, kokku lausa neljal korral. Paljud küüditatutest hukkusid asumisel.
Näiteks Natsi-Saksamaa poolt küüditatutest hukkus võõrsil 316 sõrulast, mis teeb ca 10 protsenti deporteeritutest. Lisades siia juurde Nõukogude võimu ohvrid, keda oli palju rohkem, on sõrulaste kaotused katastroofilised. Külvatud hävingu tulemusel on Sõrve poolsaar seniajani suhteliselt hõredalt asustatud. Saksamaa Liitvabariik on püüdnud natside tehtud ülekohut omalt poolt heastada. Paraku puudub natside represseeritud sõrulastel veendumus, et ka Eesti riik on teinud kõik endast oleneva õigluse jalule seadmiseks.
Mitmed sõrulastest represseeritud leiavad, et Mart Laari esimene valitsus näitas üles ükskõiksust, taotlemata kompensatsiooni Saksamaalt natsismiohvritele maise vara kaotamise ja kannatuste eest. Natsismiohvrite palved jäid riigijuhtidele hüüdjahääleks kõrbes, nad toodi ohvriks “kõrgematele poliitilistele ja materiaalsetele huvidele”. Kõige kiuste õnnestus natsismiohvritel Sõrve taastamise ja arendamise seltsi kaudu teha selgitustööd Saksamaal. Ülekohtu heastamiseks võttis Saksamaa liidunõukogu 29. 04. 1994 vastu dokumendi “Kompensatsiooni reguleerimine natsismiohvritele Baltikumis”.
Järgnevalt eraldas Saksamaa Liitvabariik Eestis elavatele natsismiohvritele 2 miljonit Saksa marka, mille tollane vääring oli 16 miljonit Eesti krooni. Natsismiohvritele mõeldud 16 miljoni krooni laekumisele järgnesid aga kummalised arengud, mida ei ole seni Eesti rahvale ja ennekõike represseeritutele selgitatud. Kõigepealt sõlmis tollane Eesti Vabariigi suursaadik Saksamaal riikidevahelise kokkuleppe, millega Eesti riik ütleb igaveseks lahti edasistest nõudmistest natsistlike repressioonide tekitatud kahjude eest. Väidetavalt ei taotlenud seda sugugi Saksa pool, vaid see oli Eesti riigi initsiatiiv.
Teised Balti riigid ja Ida-Euroopa riikide valitsused seda ei teinud. Seega hindas meie valitsus natsismiohvritele põhjustatud kannatusi summas, mida saab võrrelda ühe baltisakslastele tagastatud väiksema maja väärtusega Tallinna vanalinnas. Järgnevalt kitsendas valitsus natsismiohvrite ringi, kellel on õigus toetusele. Samas ei seadnud Saksa riik, kasutades analoogiat teiste Ida-Euroopa riikidega, mingeid piiranguid toetuste maksmisel terrori ohvritele Eestis, Lätis ja Leedus. Erinevalt teistest riikidest otsustas Eesti valitsus, et kompensatsiooni kannatuste eest tuleb maksta lähtuvalt inimese tänase päeva individuaalsetest vajadustest.
Umbmäärase “individuaalse vajaduse” tõlgenduse tulemusel eraldas riik 16 miljonist sõrulastele ühe miljoni (summa jagunes pooleks Torgu ja Salme valla vahel) koos ülirangete ja pigem pahatahtlike väljamaksmise piirangutega. Neid, kes “individuaalsete vajaduste kriteeriumide” kadalipu läbisid, oli sõrulaste arvates ebaõiglaselt vähe. Vaid ühe miljoni krooni eraldamist peavad minuga suhelnud represseeritud valitsuse üleolevaks suhtumiseks. Arvestades, et hinnanguliselt kannatas Natsi-Saksamaa repressioonide all kokku 5000 sõrulast, saame ühe sõrulase ülekohtu heastamise vääringuks 200 krooni.
Sõrulased ise on aga arvutanud, et ainuüksi põhivara kaotus oli 265,6 miljonit ehk 53 120 krooni kannatanu kohta. Kõige lõpuks otsustas valitsus oma korraldusega 18. oktoobrist 1994. a nr 788 suunata enamus Saksamaa poolt ette nähtud natsismiohvrite toetusest sotsiaalministeeriumi eelarve lappimiseks. Kokku rahastati natsismiohvrite rahaga 41 objekti, sh Iru hooldekodu sauna-pesumaja (2 miljonit), Lustivere sauna (2 miljonit), Kunda haiglat (0,5 miljonit). Raske on mõista selliste otsuste seost represseeritutele mõeldud kompensatsiooniga.
Paljud tollased otsustajad on tänaseni poliitikas, kuid arusaamatus Natsi-Saksamaa poolt represseeritud sõrulaste kompensatsiooni osas on jätkuvalt lahendamata. Asjaosaliste õiglustunnet on sügavalt riivatud, kohtumistel sõrulastega kerkib teema taas ja taas. Ikka veel oodatakse selgitusi ja kadunud pole ka sõrulaste lootus, et ebaõiglus tagantjärele heastatakse. Kas poleks aeg võlg sõrulaste ees tasuda?
Loading ...
Sõrulasi mitte ei küüditatud, vaid vaatamata suurtele transpordiraskustele nad hoopiski EVAKUEERITI pealetungiva Punaarmee ning lahingumölllude kindla surma eest. Vaatamata järgnenud raskustele ja sõjaõudustele tuleb neid okupante vaat et tänada. Siin ei ole siin mingit analoogiat Siberisse küüditamisega poliitilistel põhjustel NKVD ja Miilitsa poolt.
Ma ise olen sünd 12.aug. 1944.a. Põhja Tartumaal tollases Voore vallas. Jõudumööda püüdsid sakslased ka meie peret evakueerida. Mngit abi ei antud ning samas ei karistatud ka mitte-evakueerujaid. Olin siis 2.nädalane. Teel Vainjärve valda lõbustasid punalendurid end madalal põgenike kolonni kohal lennates. Nähtavasti oli laskemoona vähe ning seepärast ei tulistatud.
Mahajäänud kodu olid “vabastasid” punaväelased. Koolmeistrist vanaisa väärtuslik raamatukogu kanti õue ja valati mingi masinaõliga üle.
Miks Te ei nõua Venemaalt konpensatsiooni näiteks Tallinna pommitamise eest? Siberis oldud aastate eest?
Tegelikult algas sõruraste kodude hävitamine NSVL baaside loomisega, mis tähendas kadu paljudele kodudele. Moskva hävitustöö jätkus Punaväe pealetungiga. Sakslased taganesid ise ning jõudumööda evakueerisid tsiviilisikuid.
Pole valimiste vahel enne lehes nõnda palju poliitikute jutte olnud kui viimastel nädalatel.
Selles pole vähimatki kahtlust.
Laanetile täienduseks, et natsiohvrid said kompensatsiooni Valgevenes asunud keskuse kaudu. Saksa sõjaveteranid saavad aga pensioni.
Ja ei maksa kiruda Laari tema valitsuse sotsiaalministri Marju Lauristini rahakasutuse pärast.
pidime tegemajärelandmisi, sest NATO ja EL olid sihikul.
tähistab ka Siberisse küüditamise aastapäevi või on Sõrvest evakueerimise päevad rohkem südamel?
pole mõtet siin tõesti vasikatega võidu joosta- kui inimene ei oska ridade vahelt lugeda, siis ega seda mõistust kapaga ka pähe ei pane
hakkab see püunane värv külge. Kas just kohe seina äärde neid endiseid kommusi aga püüne pealt tuleks nad kohe alla tõmmata küll, seda enam kui mitut põlve kommud juba. See ju neil siis geenides ja on oht, et lapsed ka sinna kommude poole kalduvad.
See on ju selgelt poliitiline artikkel. Kesk. tahab IRL-le “ära teha”. Millegi pärast ei ole need kadunud rahad seni ühtegi võimul olnud parteid huvitanud, kui nad üldse kadunud on. Võimul on olnud mõlemad parteid. Seega … Teid sõrulased on lihtsalt rumalalt ära kasutatud. Küsige nüüd Kesk.-ilt raha valimispropagandas osalemise eest.
Täpselt ei oska siin seisukohta võtta, kuid olen kuulnud ka seda, et sakslased evakueerimise nime all viisid tegelikult siit elanike minema selleks, et seal neid endale töölisteks viia.Mõlema poolne olukord tekitas kahju, kuid praegu on jutt Saksamaale küüditanutest ja austagem ning mälestame selle läbi kannatanud sõrulasi.Siberi teemal on juba lõputult sõna võetud.
Tänan. Minu ema on kogu meie riigi peale senimaani solvunud just selle ebaõigluse pärast. Tema nimetab kompensatsiooni kõrvale kantimist varguseks. Laanetit pole siin küll mõtet sõimata, süvenege probleemi, mis paljusid sõrulasi hingepõhjani solvab.
Eksivad need, kes arvavad, et see lugu ei olevatki Laaneti kirjutatud. Kindlasti on. Ei maksa unustada, et just niisugune oligi nõukogude miilitsa keskmine kirjaoskus ning just niisugune ongi parimal juhul ühe tüüpilise keserakondlase kirjaoskus.
—
On tõsi, et evakueeritud sõrulased pandi Saksamaal tööle. – Ega neid siis sinna sanatooriumi viidud. Töötas ju ka kogu saksa rahvas. Küll aga päästeti nende elud.
Alustagem siiski sellest, et esimesed repressioonid algasid NSVL baaside jaoks maa vastamisest. Sellele järgnesid küüditamised Siberisse nii enne kui ka peale sõda.
Ja ärge unustage, et enne sõda oli üheks küüditajaks kirjanik Aadu Hint.
Kordan üle, et Sõrves ei olnud tegemist küüditamisega.
Veel evakueerimistest.
Taanduv Wehrmacht evakueeris Eestisse ka Peipsi-taguśt rahvast ning sugugi mitte tööjõuks.
Tartumaa parteikomiteele laekunud sõjajärgsetes kaebustes kurdetakse, et see seltskond püüab siit lahkudes kaasa võtta kariloomi ning seda koguni punaarmeelaste kaasabil.
—
Aga see väidetavalt solvunud sõrulane (Sõrulane 17.09.10, 07:51 ) võiks küll omaenese nime all esineda, kui ta just ei valeta.
Hr riigikogulasel pole vist liiga palju tööd, et lehele lausa kaasautoriks on hakanud ja iga nädal vähemalt korra lehes oma sõna ütleb. Ei, tore, kui inimesel oma arvamus on ja poliitikutel seda kindlasti on, aga juba ainuüksi riigikogus on veel 100 teist või sarnast arvamust, mida ehk teinekord huvitavamgi oleks lugeda. Miks peame selles lehes kogu aeg ühe mehe pilti nägema, sõnu lugema? Teksti ei kommenteeri.
Laanet ju kirjutab oma loos, et Nõukogude Liidu poolseid ohvreid on rohkem kui Natsi-Saksamaa poolseid. Enne kommenteerima asumist võiks ikka artiklit korralikumalt lugeda. Küsimus ei ole käesoleva loo kontekstis selles, kes rohkem okupantidest sõrulastele piina tekitas, vaid see, et riik on teatud perioodil võibolla miskit tegemata jätnud. Tegemata jätmis osas aga oodatakse senini selgust. Eriti küüniline on nimetada 350 sõrulase ehk 10% kogu sõrulaste hukkumist Natsi-Saksamaal evakueerimiseks. Jõudu sõrulastele, loodetavasti näete veel seda aega, kui ka Venemaa tasub teile tekitatud piinade eest võla
Ma keeldun uskumast, et Kalle Laanet on nii rumal mees kui ta end pärast politseist tervislikel põhjustel kõrvalejäämist näidata püüab. Ei usu ka, et ta seda, tema nimele omistatud kirjutist enne ajalehes avaldamist üldse lugenudki on. No ei usu, sest veel kohaliku politseiülemana tundus tema ajul olevat ikka mõnevõrra rohkem vagumusi kui vormimütsi noka rant. Aga mis teha – partei käsul tuleb see artikkel tal ilmselt omaks tunnistada, sest eelseisvate Riigikogu valimiste tõttu tuleb end mistahes meetoditega pildil hoida. Sõrulaste kannatuste käsitluses on toimunud viimase paarikümne aasta vältel päris naljakaid muutusi. Siis kui avastati, et nõukogude propagandistide poolt esitatud evakueeritute number oleks viinud järeldusele, et enamik sõrulasi jäi vabatahtlikult läände (eelistas koju mitte naasta), vähenes äraviidute arv tunduvalt. Kui nüüd keegi võtaks vaevaks kokku arvata, palju sõrulasi suri võõrsil enne liitlaste kätte langemist ning palju punaarmeelastest vabastajate käe läbi ning võrrelda hukkunute koguarvu tõenäoliste inimkadudega Sõrve lahingute alla jäämise korral…
Kahju, et teema iseenesest ei ole siiani piisavalt ajaleheruumi ja meediakajastust saanud- eks see rahvakild, keda see ajalooseik puudutas on piisavalt tilluke ning inimesed juba suht vanad kes võiksid sel teemal veel sõna sekka öelda.Ei maksa kõikjal näha jällegi valimiste tonti- kui räägitakse õigetest asjadest ja avameelselt…igaüks peab vastutama oma tegude või tegematajätmiste eest!
Riigikogulaste aadressid ju avalikud, kirjuta otse ja anna oma arvamus teada. Siinkohal on arukas ikka teemast rääkida. Mulle jääb küll mulje, et sõrulaste kompensatsiooniga on kummalised lood.
Meenub üks lugu,kus sõrulasest kompensatsiooni saaja jõi ennast lihtsalt surnuks.
Tänud Kallele, kes selle teema avas. valus aga õiglane
Te kirjutate; “Jõudu sõrulastele,
loodetavasti näete veel seda aega, kui ka Venemaa tasub teile tekitatud piinade eest võla.”
Neil oli sellels aega ca 50 aastat. Aga kas ükski baaside tõttu oma kodu kaotanu sai selle eest kompensatsiooni?” Kas ootate nüüd uut okupatsiooni?
—
Aegviidu polügooni rajamisel kaotas oma kodu ka Artur Veisseriku pere. Pereisa ise saadeti Siberisse. Aga üks poegadest on nüüd Keskerakonna õuelaulik “Kesknädalas”. Ilmselt olete ka Teie niisuguse saatusliku muunde läbi teinud.
See on järjekordne näide sellest, kuidas isamaalased püüavad avalikkusele luua pettekuju endast kui küüditatute eest kaitsjatest, käitudes praktikas vastupidiselt.
Tänan Laanetit selle valgustava artikli eest. On hea, et olukorras, kus riik sellele tähelpanu ei pööra, teeb seda siiski riigikogulane. Keegi peab ju sellele tähelepanu juhtima.
Mina leian, et teemaalgatus on siiski väga oluline. Selge, et teema ei ole selge ja vajaks asjaolude selgitamist. Poliiitikuid on kerge hukkamõista, aga tegelilkult ongi nemad just need kes peaksid rohkem märkama ja asjadele tähelepanu pöörama: ). Kui ise ei taha olla poliitik, siis lase teistel olla!
Te kirjutate ” Vaid ühe miljoni krooni eraldamist peavad minuga suhelnud represseeritud valitsuse üleolevaks suhtumiseks. Arvestades, et hinnanguliselt kannatas Natsi-Saksamaa repressioonide all kokku 5000 sõrulast, saame ühe sõrulase ülekohtu heastamise vääringuks 200 krooni”
—
Palun selgitage, kuidas siis saksa okupandid neid 5000 sõrulast represseerisid?
Kui 16 miljonist eraldati sõrulastele üks miljon, siis on see suhteliselt suur summa.
Aga kui isegi kogu 16 miljonit oleks sõrulastele eraldatud, siis oleks ühe inimese peale tulnud 3200 krooni.
Kas kõik Saaremaale tagasi pöördunud sõrulased said loa oma endisesse elukohta tagasi pöörduda? Kui ei saanud seda luba, kas siis Saksamaa peab tasuma vene okupantide ülbuse?- Ehk lõpetate demagoogia?
Mis teist oleks järgi jäänud kui te oleksite pealetungivate vene vägedele (“nõukogude vabastajad”) ette jäänud. Teid vingukotte poleks keegi Saksamaale tirinud kui tiblad poleks nii hirmsasti 1944 peale surunud. Tegemist oli hummaansuse aktiga, et teid vähegi päästa. Pealegi ei või teile raha anda, sest siis hakkate kohe sahkerdama nagu see mõned aastad tagasi juhtus. Sellises vallas nagu Torgu ja raha jagamine – no andke andeks, nn. kannatajate kätte ei jõuaks sellest ühtegi senti, küll juba “kunn” ise selle eest seisab.
kui on loetud eelnevaid hr.laaneti ajakirjanduslikke üllitisi, siis on ikka vahe sees nii sisus kui elementaarses lauseehituses, kas see artikkel või siis eelmised, pole tema enda kirjutet. aga see selleks.
keegi pädev võiks hinnnagu anda, kas saadud sihtotstarbeliste vahendite kasutamine riigi poolt tollal muuks oluliseks võiks võiks tänaseni anda represseeritud sörulastele nõudeõiguse nendele vahenditele.
kommentaari autori isa on represseeritu sõrvest.
Mina isiklikult küll ei tunne ennast sõrulaste ees võlglasena. Pigem ollakse võlgu mulle ja minu perekonnale. Hämmastav küll, et sm. Laanet puudutab oma artiklis ainult Sõrulaste sõidutamist Saksamaale, kuid jätab täiesti kõevale punaarmee ja kummunistide poolt kordasaadetud tapmised, pommitamised, küüditamised, vägistamised. Tema artiklist on selgesti näha kesikutepartei juhtfiguuride suunavat kätt. Kui üks inimene nii kahepalgelini, libekeelne, valelik ja selgrootu on, kuid sm. Laanet, siis ei tohiks selliste koht olla meie esindusorganisatsioonides ega riigikogus.
Sõjakahjudest seda, et riikide tasandil kannab sõjakahjud kaotanud pool. Ka siis on see riikidevaheline suhtlus. Kuidas võitnud riik reparatsioone kasutab, see on tema siseküsimus. EV IIMSis riigina ei sõdinud.
NSVL oli II MS võitjariik. Hr. Laanet peaks suunama oma kahjunõuded oma erakonna sõprusparteile “Ühtne Venemaa”, kes juhib praegust Venemaad. Teatavasti loeb Venemaa end NSVL õigusjärgseks riigiks.
Ma ei tea asjaolusid, aga usutavasti kompenseeris Saksamaa midagi seal sõja ajal töötanutele. MIs puutub kompensatsiooniraha eest saunade ja pesumajade remontimisse, siis pole võimatu, et hr. Laanet eksib. Tollal oli ta veel suhteliselt noor poliitik ning inimlik eklsimine on andestatav.
tahaks näha neid imbetsille kes laarile hääle annavad!! kas mälu teil nii lühike ongi!!! p..sse kukkunud kaupmees
Mina isiklikult, sõrulasena, olen Laaneti poole konkreetse teemaga pöördunud. Ja kirjatükk on konkreetsest rahast, mida Eesti riik Saksamaalt sai ja millest sõrulased vaid näpuotsaga osa said. Sm Mägi, kummaline lähenemine, kas siis sellest, meid sõrulasi , valusalt puudutavast probleemist ei tohigi rääkida? Inimest anonüümselt sõimata ei ole eriline julgustükk, pigem näitab see kirjutaja taset.
Te ei saa oma isiklikku rahahimu taandada kodu rahva kannatustele. Häbi peaks Teil olema.
Laar ei puutu asjasse. Mulle tundub, et äsjane nõukgude miilitsamees lihsalt ei orienteeru nendes poliitilistes küsimustes.
EEstil ei olnud mingit õigust SAksamaalt sõjakahjusid nõuda, sest Eestimaal sõdisid võõrad vaenuväed. Eesti ise sõjas ei osalenud. EV ei olnud II MS võtja, et nõuda kompensatsiooni Saksamaalt. Meie kodanikud said Saksamaalt toetust Valgevene kaudu. Usutavasti sõja ajal Saksamaal laagrites tehtud töö eest. Kas nende seas oli ka meie hävituspatalkonlastest kodumõrtsukaid, seda ma tõesti ei tea.
Teemaväliselt seada, et HPlased saavad oma rahva mõrvamise ja nende kodude põletamise eest EVlt koguni pensioni, sest HP on pernsioni suhtes samaväärne Punaarmeega.
lõpetage see nirumine- nii kui keegi miskit asjalikku räägib nii on kaagutajaid ilm täis-tehke ise midagi ja kirjutage- siis kaagutage
Jõudu ja jaksu sõrulased. Ootan huviga mõtteavaldusi laupäevasest koosistumisest.
Mäletan üht tulihingelist kommunisti Laanet Vellot, huvitav kas sm. Kalle laanet on tema sugulane?
Lp eestlane- saarlane
Jäjekordne näide meie kokkuhoidvast, üksmeelsest ja haritud rahvast,kes teise mahategemise nimel on kõigeks valmis, aga peamiselt siiski anonüümselt, seljataga ja sõimates.
Kas tõesti meie kaotsiläinud iseseisvusaastad on meist viimse inimlikkuse viinud ja parim toit on ikka teine eestlane.
Häbi meile kõigile- mulle isegi meeldis see nõukaaeg- vaba sõna oli keelatud, aga inimlikkust oli rohkem kui praegu
küsimus- kas teie suguvõsas ei olnud ainsatki kommut- kui hästi järele mõelda ehk ikka leiate kellegi, eestlasi on ju nii vähe ja kõik on kõigiga sugulased.
Enne kui kivi viskad, vaata et see sinu enda peale ei lange.
PS. mina ei ole kuidagi Laanetite sugulane ega vist saa ka enam selleks
Ei saa aru, milles Pauliine süü meie rahva kokkuhoidmisesse seisneb. Tema ei aja ju mingit kiilu ega nõua oma kannatuste eest raha, mida ei saa Kalle Laaneti küllaltki kallutatud artikli kohta õelda. Põhiküsimus seisis ju selles, et miks Kalle Laanet puudutab seda teemat niivõrd ühekülgselt. On ju ometigi üldteada fakt, et kommunistide poolt kordasaadetud sigadused ületasid siinmail kordades saksa natsionaalsotsialistide poolt kordasaadetut.
Võin kasvõi vande all õelda, minu perekonnas pole mitte kunagi ühtegi kommunisti olnud, mitte kunagi. Teiseks, soovisin ju kõigest teada, kas Kalle ja Vello on sugulased-ma ei mõista, miks te sellepärast nii närvi läksite. Minumeelest on nende seltsimeeste näojooned väga sarnased. Nii, et see kiviviskamise lugu hoia enda jaoks.
No palju õnne siis plekitu mineviku puhul, aga kui juba üks eestlane on olnud kompartei liige, siis peaks vist ülejäänud ka kõik seina äärde saatma, värv hakkab ju külge või mis – teie loogika järgi
Miks te niimoodi hämate? Või oletegi nii o–u? Pigem olete tüüpiline vassija. Kas siin on keegi kellegi seinaäärde panemisest kõnelnud? Seinaäärdepanemises pole kommaritel tõesti võrdset, nemad olid ja ilmselt on ka tulevikus sellel alal tõelised virtuoosid.