Käisin tööl Maximas – äri Leedu moodi (130)

Käisin tööl Maximas – äri Leedu moodi

 

21. juunil astusin sisse Maxima uksest, lootuses tööd leida. Teadsin Maxima halvast kuulsusest, kuid mõtlesin, et kui hull see asi siis ikka võib olla.

Mind võeti lahkelt vastu ja 22. juunil pandi mind juba graafikusse (kiire jaaniaeg). Töökäsi tundus hädasti vaja olevat. Tööleping vormistati kohe 28. juunil. Mõlemapoolne. Teine eksemplar lubati mulle kohe pärast allkirjastamist tagastada.

Jaanid möödusid kulinaarialetis lihtsalt ja töiselt. Jaanikuu töötasuga jäin rahule. Ületunnid maksti korralikult kinni vastavalt kokkuleppele tollase müügijuhiga.

Samal ajal sain teada, et mind tööle võtnud otsene ülemus lahkub töölt. Iseõppija, nagu olin (kellegi asi ei olnud, kuidas miski toimib), jäin üksi. Üks töölistest läks puhkusele, teine lükati teise osakonda. Nii oligi minu pärisosaks kolme inimese töö. Samas katsetati üleval kontoris erinevaid müügijuhte, kes ei teadnud selle töö iseloomust ja korraldusest midagi.

Kõige tipuks saadeti kaela “koerad”: musta ja valge peaga leedu tädid. Nende ametiks olevat juhataja Heidi Paabuti sõnul õpetamine. Tegelikkuses aga amet sõimata keset Maxima kaubanduskeskust lihtsaid töötegijaid. Ükskõik kus, kas üleval kontoris, laoruumis või müügisaalis oli “koerte” kisa, labane sõim ja suitsuhaisused, sülge pritsivad suud… Hääl ja sõim pidid olema nii valjud, et kogu Kuressaares teataks, kes on Maximas tegelik “ülemvõim”.

Nende vastas aga paanikas, värisev ja lihtsalt tööd teha tahtev Saaremaa inimene. Pealtvaatajaks ikka ja jälle kliendid. Kasvatustöö käis leedu ja vene keele segus. Ülevalt korruselt sadas aga alla uusi ja vanu korpulentseid näpuga näitavaid ülemusi. Keegi neist ei pannud abiks kätt külge. Anna aga piitsa, las loll rabab. Häbi oli töötada küll.

Ükskõik kui pikk see jooksurada kolme leti taga ka oli või kui palju kliente teenindamist ootas, kutsuti mind üles kontorisse nn vestlusele. Inimesed jäid rumala näoga järele vaatama ning tühja letitagust imetlema. Selgus, et väidetavalt olevat keegi klient esitanud telefoni teel kaebuse teenindamise aegluse kohta. Ütlesin, et vastutan ise oma tegude eest ja soovin kohtumist helistanud vanaprouaga.

Polevat võimalik. Lubasin kaevata ülemise korruse inimõiguste kaitse kohtusse. Ajal, mil oli vaja tööd teha, ülemused, selle asemel et appi tulla, füüsiliselt segasid ka minul töö tegemist. Minu ähvarduse peale kadus valmis pandud seletuskirjablankett tühjalt kausta. Arvati, et minuga on raske koostööd teha. Minu mõõt sai täis. Paiskasin juhataja Heidile välja kõik oma tähelepanekud Maxima töö- ja müügikorraldusest.

Ka inimsuhetest ja keeleseadusest. Olgugi et oskan piisavalt vene keelt, on siin Eesti Vabariik ja kehtivad selle riigi seadused. Leedulannad läksid puhevile: Maxima olevat suurejooneline rahvusvaheline firma ja EV seadused Eestimaal seal ei kehtivat. Teadsin, et sealtmaalt mul tõega enam tööd teha ei lasta. Oligi käes järjekordne töökas suvine laupäev, 31. juuli. Mind kutsus üles juhataja kabinetti, kus järjekordne uus ülemus Aira Lepp, hoolimata sellest, et letitagune jäi tühjaks.

Tuli välja, et inimene, keda nägin kolmandat korda elus ja kes ei pidanud vajalikuks oma alluvale (tegelikult kolleegile) ennast tutvustada, soovitas mul kirjutada lahkumisavaldus. Soovituses tajusin käsku ja kirjutasingi. Juhataja Heidi Paabut käskis mul töötada 3. augustini, kuid Aira Lepp soovis avalduse rahuldamist päevapealt. Olin sunnitud soostuma.

Kokkuvõtteks: tuled pärast vabu päevi tööle, kõrval on jälle uus nägu. Eelmine on lahti lastud, minema sunnitud või üle viidud teise osakonda. Noortele algavatele töötajatele on see väga halb kogemus, vanematele häbiväärne. Olgu see tööpuudus nii suur kui tahes, ärge kaotage inimväärikust! Tööturuameti jaoks on soodne, kui töötu leiab tööd, aga reaalselt töötuse protsent läbi Maxima “heategevuse” ei muutu – ühed tulevad lootuste ja ootustega, teised lahkuvad ruineeritult.

Täna on 10. august, mina ei ole siiani näinud oma töölepingut Maximaga. Juhataja sõnul on postiühendus Tallinnaga, kus asub Eesti regiooni keskus, väga keeruline ning tuleb varuda kannatust. Mina ei saa aga ilma vastavate paberiteta ennast tööturuametis arvelegi võtta.

Riina Nurme

Kommentaar

Koostöö katkemise põhjuseks olid klientide kaebused klienditeeninduse kohta ja tööülesannete ebarahuldav täitmine, millega nõustus ka antud töötaja ise. Raske on rohkem kommenteerida endise töötaja solvavat kirja, milles ta kutsub oma töökaaslaseid koerteks, kuid eks näitab see ka ilmekalt inimese suhtumist töötamisse kollektiivis ja miks koostöö temaga ei olnud enam võimalik.

Erkki Erilaid,
Avalike suhete juht

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 070 korda, sh täna 1)