Tervitamine on komme, mis on püsinud ja püsib nii kaua, kui on inimesi. Ta kujutab endast lugupidamiseavaldust, mis aegade kestes ja erirahvaste juures on läbi teinud mitmesuguseid väljendusvorme.
Peenendatud kultuur on tervitusele andnud praegused, peaaegu rahvusvaheliselt maksvad normid, mille vastu eksimine asjaosalise asetaks väljaspoole hästikasvatatud seltskonda.
Seepärast maksab siin nagu kõigil viisakusaladel, millest üheks on tervitaminegi, ei kunagi kahjuks tulla võiv ülem põhimõte: ennem enam kui vähem. Viisakus pole veel kellelegi toonud kahju, ärajäetud või kõlvatu tervitus aga seevastu juba mõnelegi.
Kus ja keda tervitatakse.
Üldiselt maksab reegel, et tänaval tervitavad ainult tuttavad, kes on üksteisele esitletud. Tervitamine on aga sünnis ka naabruses elavate vahel või kui üksteist tuntakse sagedase nägemise tõttu, kui elatakse külg-külje kõrval, igapäev minnakse üht ja sama teed, kasutatakse sama trammi või omnibust, või kui on kokku puudutud mingil mõlemale meelde jäänud juhul. Väga kõrgel seisvaid isikuid võib tervitada ka siis, kui neile ei olda tuttav.
Edasi loe laupäevasest Saarte Häälest.
Loading ...
Tervitada jah,aga miks on artiklis kirjavead!?
ja millised täpsemalt?
Kui ise eesti keele ortograafia reegleid rikkuv “lugeja” mõtleb viimast sõna lõigus “kasutatakse sama trammi või omnibust”, siis seal küll mingit viga ei ole. Vanal heal eesti ajal just nii räägiti ja kirjutati, russitsism “autobuss” tuli eesti keelde alles eelmise sajandi teises pooles, üldise venestamisperioodi alguses.