Valjala Väike Väle Velo on selleks aastaks siis jällegi peetud. Seekord oli juba kuues kord, kus rattasõiduhuvilised pered võistlemiseks kokku said.
Sellel aastal rõõmustas kokkutulnuid Lotte, kes kenal päikselisel päeval kosutuseks ka oma mahlajooki jagas. Kui mul lugemine sassi läks, olin võistlejate, pealtvaatajate ja korraldajate lugemisega 68-ni jõudnud. Ja pärast tuli veel rahvast juurde. Muidugi oli ka varaseid lahkujaid, üks ema ei suutnud oma finaalvõistlustki ära oodata ning lahkus koos õnnetu poja ja toriseva mehega.
Päris hea oli alevis näha, kuidas selleks perepäevaks valmistuti – kellele toodi autoga ratas kohale, kes läbis kodust lasteaiaõuele jõudmiseks juba soojenduseks emaga koos päris mitu kilomeetrit ja ikka jalgrattal… Horoskoobi järgi oli see päev just eriti hea värskes õhus jalgrattaga sõitmiseks. Ja sõita sai! Väga erinevates vanuseklassides ja erinevaid vigureid tehes.
Alustasid beebid kärus. Võistluse lõppedes olid nad ikka kärus, kuid nende emad olid tunduvalt õnnelikumad kui enne. Väikestele lastele oli vahvaid võidusõite ja vahepeal sai võisteldud ka švammiga veekandmises – see oli võistkondlik ülesanne ja nagu ikka õnnestus mõnel paremini, teised süüdistasid švammi ja kolmandad ei tulnud võistlemagi. Aga võistlusi oli tõesti palju. Koolilastele tegi politsei vigursõiduraja läbimise võistlust, elevust tekitanud arvamine, et äkki tuleb võistlus “Kõik puhuvad”, osutus valeks, sest selle võistluse tulemused oleksid olnud väga negatiivsed…
Kooli staadionil sai harjutada orienteerumise oskust, seda siis aja peale nagu ikka. Noorim raja joostes läbinu oli üks vapper kolmeaastane poiss koos oma vähemalt sama tubli emaga. Hea aeg saadi kirja, vaatamata vahepeal tehtud pissipeatusele. Ka esmaabi tuli just orienteerumisraja läbijatele anda – karmid kiirused ja “varbavahed” ei sobinud kokku! Ja et kiire oli, tõestab ka see, et kaduma läinud botaseid tuli hiljem koos emaga otsimas käia. Juhtub! Nüüd on needki leitud.
Kuigi päeva märksõnad võinukski olla “turvaliselt, kiiremini ja osavamini”, siis päris paika see siiski ei pidanud, oli ka selline võistlus koolilastele, kus tuli rada läbida rattal just hästi aeglaselt rattaga sõites. Kuigi kaugelt vaadates võis tunduda, et sõidukiirust hinnatakse visuaalse jälgimise põhjal, oli ajavõtja tegelikult põõsasse peitu pugenud.
Emadel ja isadel oli sellel aastal vaja pulga ümber seotud nöör pulgale kerida – selgus, et näpuosavust tuleb veel harjutada. Selle võistluse võitis ema Katre Sikk ja isadest oli kindlalt parim nobenäpp Urmas Kindel.
Et tegu oli perepäevaga, siis oli kohale tulnud ka Valjala valla üks staažikamaid spordimehi Johannes Kuusk, toetama tütretütar Eva Helga võistlemist.
Aktiivseima pere auhind läks seekord (ajaloohuvilistele veel täpsustuseks, et juba teist korda) perele Kald-Kindel-Raudsep, seekord oli selleks päästeameti välja pandud poekott koos vajaliku turvalise kodu nänniga. Ja väike vihje: kui suitsuandurid juba igas toas olemas, eks pange siis puudekuuri või töökotta ka! Neid pole kunagi ülearu.
Sel aastal toimus ka fotoviktoriin. Osalejate sõnul olid küsimused krõbedamad. Elavat arutamist tekitas tuntud Valjala kultuuritegelase äratundmine tema noorpõlvepildilt. Tegemist oli Valjala kultuurijuhi Annega. Ka ei teatud Valjala valla sünnipäeva (mis on 26. märts 1992, kui Valjala külanõukogust sai Valjala vald). Parimad vastused andsid perekonnad Sikk, Tänav ja Heinsalu.
Ja auhindu oli rohkesti – iga ala parimad said ka autasustatud ja Lotte kallistuse. Auhinna võisid saada ka lihtsalt osalemise eest. Ja helkur on sinu kõige lihtsam elukindlustus, mitte mingi mõttetu asi!
Sille Lapp
Loading ...
Nii tore üritus ,kiitus läbiviiatele