LILLESE PERE: Kuigi elu ei ole alati vaid lust ja lillepidu, on pere optimistlik, pereisa ütleb, et on alati hakkama saadud ja saadakse edaspidigi.
Foto: Egon Ligi
Saarte Hääle kodulehel ilmus mõni aeg tagasi kuulutus, et suur pere otsib inimest, kellel oleks ära anda pesumasin ja külmkapp. Tegu on Lümanda vallas elava perekond Lillesega, kelle elu ja tegemised niimoodi Saarte Hääle huviorbiiti sattusid.
Peres kasvab praegu viis last, neist vanim lõpetas tänavu Lümanda põhikooli ja jätkab õpinguid Tartus, noorim on aga praegu alles kolmekuune. Pereema Marika on seetõttu kodune ja nii on sissetulekud üsna kasinad. Pereisa Ain on kaugsõiduautojuht, mis tähendab, et suure osa ajast on ta kodust ära ja sõidab rekkaga mööda Euroopat.
Lilleste koduks on vana talumaja Lümanda vallas, mis aga 2005. aasta jaanuaritormis õnnetult saarepuu alla jäi. “Toona sai pool katust ära parandatud, kuid nüüdseks laseb ka teine pool vett läbi, sest puu lõi sinnagi mõrad sisse. Olemegi viimasel ajal otsinud sobivat pakkumist, et ka teine osa korralikult ära remontida,” ütles pereisa Ain.
Vana maja juures on nokitsemist alati, nii kui üks asi saab korda, hakkab teine muret tegema ja nii ei ole remonditöödel lõppu näha. Kodumasinatega on see lugu, et nad lihtsalt saavad otsa. Pesumasin pidas isegi kaua vastu, aga siis hakkas pärast iga remonti kohe jälle uuesti katki minema, nii et polnud mõtet seda enam parandada,” rääkis pereema Marika.
Ostuvõimalusi on nad uurinud igasuguseid, kuid korraga pole Lillestel sellist summat välja käia ja järelmaksuga ei saa nad ka osta, sest perekond maksab juba niigi pangalaenu. “Nii Koimla küla rahvas kui ka Lümanda vald on alati meie vastu väga abivalmid olnud. Kui Ain ära tööl on, siis tulevad külamehed ikka appi, kui mõne tööga jänni jään,” on Marika külaelanikele tänulik. Talvel juhtuski nii, et veetorud läksid lõhki.
“Terve õu oli nagu üks suur järv,” kirjeldas pereema. Koimla rahvas tuli muidugi appi, sest Ain oli parasjagu sõidus, ja nii sai hädavajalik töö kähku tehtud. Pesumasina sai perekond Lilles üsna ruttu pärast kuulutuse ilmumist ja see oli nende sõnul hästi positiivne kogemus. “Pesumasina äraandja ise oli väga rõõmus, et sai aidata, ja meie olime loomulikult õnnelikud,” ütles Marika.
Lilleste pere tänab ka Gunnarit Kihelkonnalt, kes müüs neile soodsa hinnaga traktori. “Ega me kerjata taha, oleme ikka alati ise hakkama saanud ja saame edaspidi ka, küll me selle külmkapigi lõpuks saaks,” on pereisa optimistlik ega näe põhjust virisemiseks.
Kui kellelgi on aga külmkapp üle või on tal mõni muu idee, kuidas Lilleste perekonna elu pisut kergemaks muuta, võib ühendust võtta Saarte Hääle toimetusega.
Loading ...
Mart Laar käib nõustamas Gruusias ja nüüd kusagil mujal karu persses…talle ei lähe korda Lümanda valla suurpere ja eesti asi…
Ja leidub veel tüüpe kes tahavad lüpsta vaestelt viimast:
http://www.bioneer.ee/eluviis/sots/aid-8627/%C3%95nnesaar-h%C3%A4dameres-#reply
Millenniumikülade projekt Aafrikas tõstatab olulise küsimuse ka Eesti kodanikuühendustejaoks: kas ka väike positiivne muutus on juba väärt saavutus või peaks ühenduse tegevuseeesmärgiks olema mingi valukoha täielik likvideerimine? Aafrikasse piilus URMO KÜBAR.
Kui võrrelda Lääne-Kenyas asuva Sauri piirkonna elu praegu ja viis aastat tagasi, on muutused igaühele näha. Laste suremus on vähenenud kolmandiku võrra, kohalik kool on õpitulemustelt tõusnud piirkonna tippu, põllumajandustoodang on kahekordistunud ning mobiiltelefonide omanike arv – Aafrika maapiirkondades väga oluline elatustaseme näitaja – neljakordistunud.
Sauri on esimene praeguseks enam kui 80st Aafrika “millenniumikülast” – projektist,mille eestvedajaks on USA majandusteadlane Jeffrey D. Sachs, kes on enda ümber koondanud filantroopia tõelise unelmate meeskonna: popkultuuri staarid Bono ja Angelina Jolie, mõlemad kuulsad Billid (Gates ja Clinton), George Soros, ÜRO peasekretärid Kofi Annan ja Ban Ki-moon ja teised.
Idee on lihtne: näidata, et selge fookusega, moodsat tehnoloogiat kasutav ja piisavalt rahastatud programm, mis võtab korraga parandada olukorda nii tervishoiu, hariduse kui ka tööhõive alal, suudab inimesi vaesusest välja aidata. Ehk siis saavutada päriselus neid ilusaid muutusi, mis on kirjas ÜRO “Aastatuhande arengueesmärkides”.
Sauri näide tundubki seda kinnitavat. Külaelanikud, kes on põlvkondade jooksul elatunud banaanide kasvatamisest, on nüüd saanud koolitust ja tegelevad näiteks ka mesinduse ja kalakasvatusega, aga kasutavad põldudelgi moodsamaid võtteid ja koguvad palju suuremat saaki.
Külla on rajatud korralik veevärk. Sääsevõrgud on kodudes nüüd tavalised ning malaaria tuvastamine ja ravi algab märksa kiiremini: regulaarselt külas käiv arst saadab vereproovi näidud mobiiltelefoni abil laborisse ning saab vastu sõnumi, mis rohtu patsiendile kirjutada.
Koolis pakutakse lastele korralikku lõunat, mistõttu nad saavad ka paremini õppimisele keskenduda. Muudatuste maksumus ühe elaniku kohta aastas on umbes 1400 krooni.
Ons Sachs ja tema meeskond leidnud lahenduse, mis aitab vaesuse maailmast kaotada? Hoolimata edufaktidest leidub siiski ka millenniumikülade kriitikuid. Üks osa neist muretseb muudatuste elujõulisuse pärast: mis saab näiteks haiglast ja koolist siis, kui projektirahad ühel päeval paratamatult lõppevad? Juhitakse tähelepanu, et nii suurte summade paiskamisega on kaasnenud ka väärnähtused: osa abist on lihtsalt mustal turul maha müüdud, külas on tekkinud topeltvõim, kus projekti juhtgrupil on sisuliselt rohkem kaalu kui elanike valitud kohalikul omavalitsusel jms.
Ettevõetu edukuse tõeliseks mõõdupuuks peaks olema tema kordistatavus. Teisisõnu: kui võtta Sauris ja teistes millenniumikülades edu toonud mudel ning kasvatada tegevuste mahte näiteks tuhat või kümme tuhat korda, näiteks 80 küla asemel 80 000 või 800 000 külale, siis kas see töötaks sama hästi?
Siin võtavad sõna teist tüüpi kriitikud, kes ütlevad, et millenniumikülades on tegeletud murede lahendamisega mikrotasandil, ent jäetud kõrvale suured probleemid nagu näiteks Aafrika korrumpeerunud valitsused, mistõttu need lahendused riikide tasandil ei toimiks.
“Põhimõtteliselt püüab Sachs luua õnnesaart hädameres ning võib-olla on see tal isegi õnnestunud,” ütleb projekti üks tuntumaid kriitikuid, endine Maailmapanga majandusteadlane William Easterly. “Aga hädamerega ta ei üritagi võidelda.”
Tunnen seda peret juba aastaid ja võin kinnitada,et tegemist on väga töökate ja toredate inimestega ja nad saavadki mõnusalt hakkama,aga nagu ikka on suurperedel raskem soetada uut tehnikat,sest lapsed ja majapidamine võtab suure osa rahast.Nemad ju panustavad oma lastega meie riigi kasvule.Kutsungi siin kohal julgelt perekond Lillest aitama,ka rahalise toetuse näol,et nad uue katuse majale saaksid.Äkki toimetus avaldaks konto,kuhu annetusi teha.
Tervitustega, Tartust
…ja nad saavadki mõnusalt hakkama ja siis Te kirjutate,et ei saa hakkama,pole katust.Meenub Ervin Abeli legendaarne filmiroll,kus olid taolised sõnad:hoidke mind püsti,küll ma Teile näitan,ise mees vehkis rusikatega.Kas Te ikka tunnete seda peret?
tublid saavadki ise hakkama, aga suurema vaevaga kui tavapered.Ja et nende vaeva vähe kergendada, on hea kui keegi toetab, kasvõi veidi!
Kas hakkas kade, äkki saavad liiga palju?!