UUS MENTALITEET: Sel 1940. aasta jaanikuul tehtud fotol on jäädvustatud Saaremaa kehakultuurlaste rongkäik-üritus. Rahvuslik trikoloor on kadunud, selle asemel lehvib punalipp…
Foto: Saaremaa Muuseum
Nädal tagasi kirjutasime 1940. aasta juunisündmustest, mis juhatasid sisse Nõukogude okupatsiooni ja muutsid kardinaalselt meie riigi ja rahva ajalugu. Tänases lehes meenutab neid sündmusi ajaloouurija BRUNO PAO, kes oli tol ajal pisike poisike. Mälestuste autori sõnul oli 70 aastat tagasi toimunud sündmuste kõige traagilisem tagajärg see, et neist sai alguse protsess, mis hävitas eesti rahvuskultuuri ühe peamise alustoe, talupoegkonna. Just Nõukogude okupatsioon laostas meie maaelu ning pani aluse sunniviisilisele industrialiseerimisele ja linnastumisele. Kõik need tagajärjed on meie igapäevaelus täheldatavad veel praegugi.
1940. aasta juunis astusin üheksandat eluaastat. Üksiku kasulapsena huvitusin salapärasest ümbritsevast maailmast, lugesin pidevalt ajalehti ja kuulasin vanemate inimeste jutte elusündmustest. Soovisin salamisi saada kirikuõpetajaks, kes jutlustab tugeva ja selge häälega tarku tähendamissõnu. Joonistasin aga palju sõjamehi, kellel aumärgid rinnas.
Eelmisel sügisel oli alanud Teine maailmasõda. Minuga koos elanud tädipoeg, kes sõjast tagasi ei tulnudki, arvas, et sakslane võidab. Tema, Kuressaare poiss pidas lugu saksa keelest ja muusikast. Tegelikult mobiliseeriti ta 1941. aasta suvel Punaarmeesse nälja ja Velikije Luki lahingute sisse. Mina jäin põlistalu, kus minu ema oli sündinud, ainukeseks meeshingeks.
Edasi loe laupäevasest Saarte Häälest.
Loading ...
“…1940. aasta juunisündmustest, mis juhatasid sisse Nõukogude okupatsiooni ja muutsid kardinaalselt meie riigi ja rahva ajalugu. …”
Muutsid nii kardinaalselt, et mõni kommarloll peab vene okupante pea-aegu, et EESTI oma inimesteks, kes ei peagi oskama eesti keelt, kohanema eesti kultuuriga, sest neil on EESTIS teine ülesanne-missioon. Nendega ühes rivis on aare evisalu, raivo aeg, kes GRU leival, kes KGB leival.
Sulev Laut
Põllumeeste KOgu
Pika tänava kooskõlastus on loomulik.
Mul on kartus, et kommenteerijad on kõik hiljem kui 1940 sündinud ja teavad elust vaid teiste juttude kaudu.Nii on see sildistamine ka subjektiivne puht isiklik arvamus või vihasööst.