Kolmekümne üheksas kiri: võõrad rõivad

Kolmekümne üheksas kiri: võõrad rõivad

 

Rubriigis “Kirjad koju” kirjutab Tallinnas elav ajakirjanik Liis Auväärt kodusaarlastele elust enesest.

Tere!
Seekord tahan Sulle rääkida loo ühest toredast tutvumisest. Ja seda vestlust poleks iial olnud, kui ma poleks kandnud rahvariideid!

Mai lõpus peeti Põlvamaal suurt võrukeelset laulu- ja tantsupidu – Uma Pido. Pisike segakoor, kus ma Tallinnas laulan, otsustas aasta alguses, et õpime ka õige need lood selgeks ja võtame peost osa. Nii me tegimegi. Kui siis peopäev päris lähedale jõudis, otsustas enamik, et laulukaare alla oleks paslik selga panna rahvariided.
Muhu omi ma kiiruga kätte ei saanud. Vanematekodus on üks täiskomplekt küll olemas, aga julged sa sellist varandust bussiga läkitada! Naabrinaine pakkus söakalt, et tema saab huvilistele laenata Setu rahvariideid, andku soovijad vaid mõõdud teada. Nii juhtuski, et laulupeo rongkäiku sättides kandsin hoopis võõraid rõivaid.

Rahvariided on minu jaoks sedavõrd erilised, et mõte kanda teise kandi omi pani esialgu plaanis pigem kahtlema. Mul pole Võrumaaga teadaolevalt mingit perekondlikku seost: isa on Saare- ja Muhumaa juurtega, ema kasvanud Tartus. Setu rahvariideid kandes tundsin isemoodi vastutust – vastutust mitte pahandada oma rumalusega neid, kelles päriselt setu verd voolab. Laenates seda, mis teisele südamelähedane ja omane, tuleb olla ettevaatlik.

Ega muhulane vaata ju hea pilguga sellele, kui kandjal on “laevuke” valepidi peas. Ja tanu käib üleüldse abielunaise rõivaste juurde – siit ka väljend “tanu alla saama” –, nii et mina seda veel kanda ei tohigi.
Sestap palusingi naabrinaiselt, kes ise pooleldi setu, laenatud rõivaste kandmiseks õpetussõnu. Millised jalatsid valida? Kuidas juuksed seada? Juttu tuli nii palju, et tahtnuks teha märkmeid. Kindla käega seoti mu piha ümber põll ja kaela hõberahasid meenutav kee. “Kui vöö sidumisega hätta jääd, küll ma aitan,” rahustati mind.

Seisin rongkäigu ootel, selleks puhuks ostetud mustad madalad kingad ja valged sukad jalas, pea küll rätiku puudumisel katmata, aga juuksed palmikus, kui mu juurde astus üks vanahärra. “Tere,” tegi ta juttu. “Vaatasin, et teil on siitkandi rahvariided. Kust te täpsemalt pärit olete?”
Kuulnud, et tulen hoopis kaugelt, vaatas ta mind pisut üllatunud, aga rõõmsa pilguga. Kutsus mind osa saama traditsioonilisest Seto kuningriigi päevast ning kiitis, et tema lemmikkirjanik on pärit just Muhu saarelt. “Kas Koguva külas on Juhan Smuuli auks muuseum ka?” uuris taat minult. Ja noogutas agaralt, kui jutustasin talle merele vaatavast Smuuli kujust, kajakas õlal, kaunilt korras külateedest ja kiviaedadest.

Küllap võinuks see vestlus veel kaua kesta, kui pilguheit kellale poleks kuulutanud kiiret. Jõudu, soovis mulle taat. Mina talle head peoelamust.
Ma ei ole siiani üle saanud mõttest, et õigem olnuks kanda Muhu siilikut. Aga tunnen samas siirast heameelt, et kõnetajal polnud mulle midagi ette heita.

Kui aeg vähegi sobib, proovin sel suvel tõesti Seto kuningriigi päevale jõuda. Ja üldse vaadata ringi Eestimaa paikades, kuhu olen vähe sattunud. Rahvariided on ju vaid üks asi, mille abil üksteise esivanemaid tundma õppida. Erinevad murded, maitsed ja kombed… Küllap see vanahärra ei kujuta ettegi, et tema sõbralik olek innustas üht saarlannat veelgi rohkem otsima uut ning meenutama unustatud teadmist.
Soovin Sulle head!

Liis

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 43 korda, sh täna 1)