Koduloolane kergitas Pidula skelettidelt saladuseloori (1)

Koduloolane kergitas Pidula skelettidelt saladuseloori

MAETAKSE KALMISTULE ÜMBER: Pidula mõisa omanik Vesa Lappalainen ei ole veel otsustanud, kuhu säilmed matta. Kõne alla tuleb ilmselt kas Mustjala või Kihelkonna kalmistu.
Foto: Peeter Kukk

Kanalisatsioonitrassi kaevetöödel Pidula mõisa hoovist leitud inimluud on tõepoolest I maailmasõjas hukkunud Vene sõdurite säilmed, nagu väitis 26. mai Saarte Hääles ajaloolane Tõnu Sepp.

Koduloohuviline kuressaarlane Julius Mark mäletab oma isalt kuuldu põhjal 93 aasta taguseid sõjasündmusi detailselt.
Lugenud Saarte Häälest lugu “Pidula mõisa hoov peitis ligi sada aastat verist saladust”, võttis ta lehetoimetusega ühendust kirjeldamaks Esimese ilmasõja aegseid taplusi Saaremaal.

“Mihklipäeva varahommikul 1917. aastal maabusid Saksa sõjajõud – ligi 25 000 meest – Vaigu rannikul. Tagalahe idakaldal Kooru metsas asunud Vene patarei oli Saksa laevade suunas mõne paugugi teinud, kuid merelt tulnud tugev tulelöök sundinud Kooru kahurid vaikima,” rääkis koduloolane Julius Mark.
Markide naabrimees Põllu Mihkel, kes Undvast kindlustustöödelt pimedal ajal Pidulasse marssis, näinud tol õhtul Männipõllu lähedal tee ääres suurt lõket ja selle ääres mundris ja kiivritega mehi.

“Minu isa arvates oli seal dessantpraamiga randa jõudnud sakslaste luurerühm. Kaldale saamisest andsid nad laevadele lõkkega märku. Pidula ja Odalätsi vahel olid Saksa sõdurid telefoniposti maha saaginud ja traadid katki lõiganud, katkestades telefoniühenduse Kihelkonnaga,” meenutas Julius Mark isalt kuuldut.
Mihklipäeva hommikul oli noor ohvitser Mihhail Sidorov koos mõne kaaslasega läinud Pidulast Tagamõisa poole. Kesknõmme kalasadama juures avas nende pihta tule vastutulnud sakslaste üksus. Vene ohvitser ja sõdurid leiti surnuna. Nad maeti samasse tee kõrvale.

“Saksa väeüksust tulistati Pidula lähedal metsast. Surma sai noorem allohvitser, kelle põrm maeti Pidula mõisa parki. 1939. aasta suvel viidi langenu säilmed ümbermatmiseks Saksamaale,” teadis Julius Mark.
Abula külas olid talumehed Vene soldateil lubanud suures koguses mihklipäeva õlut mekkida. Arvatakse, et mõned neist olid peost niivõrd väsinud, et ei suutnud tagasi oma positsioonidele minna. Pidulasse jõudnud sakslased olid õlle- ja uneuimas vastasrinna sõdurid maha lasknud.

“Mõisa õuest leiti surnult väeosa velsker, kes oli külarahvale tuntud arstiabi andja. Ta maeti häärberi lähedale aasale. Keldri kõrvalt leidsid külainimesed veel kuue või seitsme soldati surnukehad. Need maeti kiviaia äärde,” andis Mark teada.
Julius Margi sõnul ehitas Vabadussõjas osalenud kaugesõidukapten Jaan Rüüs, kes sai Pidula mõisast asundustalu koos mõisa häärberiga, haudade peale puukuuri.

Pidula mõisas baseerunud N. Liidu piirivalvurid rajasid aga kaasmaalaste haudadele (seda teadmatusest) harjutusväljaku. Veel märkis Julius Mark, et velskri haud oli aastaid lattaiaga piiratud. 1937. aastal ehitati selle koha peale liinibussi garaaž. Pärast oli seal piimavastuvõtupunkt ja koorejaam.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 63 korda, sh täna 1)