Täna austame Eesti lippu (2)

Täna möödub 126 aastat päevast, mil Otepää kiriklas pühitseti Eesti Üliõpilaste Seltsi sinimustvalge lipp. Selle lipu lehvides loeti 23. veebruaril 1918 Pärnus Endla teatri rõdult ette “Manifest Eestimaa rahvastele”, järgmisel päeval tehti seda Tallinnas. Eesti Vabariik oli sündinud.

Meil kõigil on sinimustvalgega omad mälestused. Kes mäletab selle saamist riigilipuks, kes selle keelamist ja uut tulemist. Üles on kasvanud juba terve põlvkond, kes ei saagi mäletada seda, et vahepeal on meid sunnitud lehvitama ka teistsugust lippu. Alljärgnevalt mõned mõttekillud meie sinimustvalgest lipust.

Tiina Luks, Saarte Hääle peatoimetaja:
Ma mäletan vanaema sünnipäeva tähistamist – olin veel päris väike –,
see oli jõulude ja uue aasta vahel. Tol ajal räägiti küll nääridest, aga hiljem sain aru, et tegelikult oli tal kuusepuu ehitud juba jõulude ajal. Ükskord räägiti vanaema sünnipäeval sinimustvalgest.

See jutt käis kuidagi vaikselt ja ma sain aru, et see on midagi salajast. Vanaisa rääkis, et ühel tuttaval oli sinimustvalge märk rinnas ja kohe tulnud miilits juurde. Mina küsisin valju häälega: “Mis asi see sinimustvalge siis on?” Selle peale tehti kohe: “Tssst!”. Mul jäi selline mulje, et sinimustvalgest küll räägiti, aga tegelikult sellest ikka ei tohtinud rääkida. Sellised on minu esmased mälestused meie lipuvärvidest.

Ma arvan, et ühe rahva ja riigi lipp peaks olema iga kodaniku jaoks püha ja uhke asi. Arvan, et meil on üks ilusamaid lippe kogu maailmas. Need värvid on nii kirkad ja puhtad, see tekitab tunde, et see ongi see kõige õigem lipp. Ma olen oma viieaastast poega kasvatanud nii, et ka tema teab, et sinimustvalge lipp on Eesti lipp, et Toomas Hendrik Ilves on Eesti Vabariigi president ja tal on oma lipp ka, mis käib presidendi auto küljes. Neljaseks saades tahtis poeg endale ka sellist lippu, mille ta saaks oma mänguauto külge kinnitada. Siis ta selle autoga mängis ja lipp lehvis uhkelt tema auto küljes.

Kui on mingid suured pidupäevad, kus kantakse lippe rongkäigus suuremal hulgal, siis tekib selline väga ülev tunne. Kui on lipupäevad, siis oma koduõuel heiskame me alati lipu. Oleme kolmekesi, nii et päris rivistust ei saa korraldada, aga kui isa lipu masti tõmbab, siis ema ja poeg seisavad valvel.

Joosep Aru, Saaremaa ühisgümnaasiumi 12. klassi õpilane:
Sain esimese mulje sinimustvalgest lipust niimoodi, et meie kodus oli olemas eelmise iseseisvusaja lipp. Nägi välja küll luitunud ja mõnest kohast auklik, ometi tundus ta selline austamisvääriline. Lipp kuulus meie perele ja seda oli kusagil alles hoitud. Maja otsas oli ka lipuhoidja ja arvatavasti lehvis see lipp seal kunagi riiklikel tähtpäevadel.

Minus tekitab uhkustunde see, et meie lipust on pidevalt austusega räägitud. Ükskõik millises Eesti paigas ringi liikudes näeb lehvimas lipuviirge ja iga kord, kui trikoloori näen, mõtlen sellele, et Eestil on väga ilus lipp. See värvikombinatsioon paistab teiste lippude hulgast otsekohe välja.
Koolis on meil riigilipp iga päev heisatud.

Ühiskonnaõpetuse tunnis oleme saanud teadmisi riigilipu kasutamisest. Üritustel on alati lipp saali toodud. Ka minul on olnud au lippu kanda. Üks tähtsam kokkupuude Eesti lipuga on mul selline, et minu kodukandis on külaplatsil tähtpäevadel lipu heiskamine meie pere ülesanne, sest seltsi lipp on meie käes hoiul.

Mart Varik, Kuressaare gümnaasiumi 12. klassi õpilane:
Mina olen nii noor, et mäletan sinimustvalget lippu lehvimas oma elu algusest peale. Ma ei kujutaks mingit muud lippu üldse ette. Ajalootundidest olen saanud teadmisi, kuidas Eesti lipp sündis ja kuidas see 80-ndate lõpus uuesti kasutusse tuli.

Mulle meeldib, et kõikjal Eestis on kogu aeg lipuvärve näha. Olen tähele pannud ka seda, et meie lippu lehvitatakse kõikjal maailmas suurüritustel, kus meie inimesed osalevad. See on väga kaunis tava. Meenuvad taliolümpiamängud, kus Eestil oli väga kaunis lipuvärvides riietus ja ka Eesti lippu oli üsna sageli näha.

Mulle endale tundub, et Eesti lipp on kõige kaunim lipp maailmas. See võib muidugi nii olla ka sellepärast, et see lipp on mulle väga südamelähedane. Eriline tunne tekib siis, kui kusagil lippu heisatakse või saali sisse kantakse ja hümni lauldakse. Tean, milline tunne on lippu masti tõmmata, selline kogemus on mul olemas. Ma vaatan austusega seda inimest, kelle kätte on lipu heiskamine või kandmine usaldatud. Mulle meeldib ka see, et seadus lubab oma koduõues lipu heisata ka perekondlikel tähtpäevadel.

Roosi Väli, Orissaare gümnaasiumi 12. klassi õpilane:
Kui ma peaksin kunagi siit kaugele minema, siis jääks just see ilusaim värvikombinatsioon mulle alati sümboliseerima kodu kogu oma täiuses, nii häid kui ka halbu aegu, Eestit – minu kodu.