Kõne Iffile: Et juunikuu algab lastekaitsepäevaga, räägime täna lastest ja nende kasvatamisest (3)

 

Minu lapsed sündisid üsna pika vahega, tütar 1974 ja poiss 1983. Kasvasid nagu tavalised lapsed ikka, käisid lasteaias ja sealt edasi läksid kooli. Minul seda õnne polnud, et lasteaias käia, mina kasvasin kodus.

Aga meil abikaasaga oli laste kasvatamise osas suhteliselt üksmeelne seisukoht: me ei kamanda neid mitte mingisuguseid tühje töid tegema, vaid püüame neid suunata nende toimetamiste juurde, mille kohta märkame, et lapsel on huvi olemas. Me andsime neile täiesti vaba valiku, millega nad elus tegelema hakkavad.

See mõtteviis ja tegevus on kandnud vilja, sest mõlemal on elus hästi läinud. Me abikaasaga saime mõlemad oma vanematelt kaasa sellise nii-öelda eestiaegse koolituse koos põhiväärtustega, et sa ei tohi valetada, varastada, ja ka kõik muud kombed ja teadmised sinna juurde. Sellised põhitõed anti meile juba varases lapsepõlves kodust kaasa ja see oli nii loomulik, et nii peabki olema.

Eks me andsime neid tõdesid edasi ka oma lastele ja ma pean ütlema, et meie lastel oli üsna rahulik lapsepõlv. Õnneks oli seal kandis, kus me elasime, väga palju üheealisi lapsi. Seal said nad oma mänge mängida, koos puude otsa ronida ja selles mõttes millegi erilisega meie kandi lapsed teistega võrreldes silma ei paistnud.
Ka väljaspool kooli olid neil üsna head võimalused vaba aega veeta. Tütar käis muusikakoolis, aga tema kõige suurem hobi oli tantsimine ja ta oli pikka aega tantsuansambli Palestra liige. Nad käivad siiamaani vahetevahel koos. Praegu töötab ta juba aastaid ühes reklaamifirmas.

Poisi huvid olid sellised mõnevõrra eklektilisemad, tema käis mitmes pallitrennis, proovis ujumist. Ta ei olnud selline tippudest huvitatud spordipoiss, pigem oli ta selline, kes nautis oma tegevust. Praegu tegeleb ta Tallinna ülikooli lõpetamisega. Mängib kitarri ja klahvpille ansamblis Kaja. See on üks selline keerulisema muusika ansambel.

See, et tütar oli pojast palju vanem, oli meie jaoks ikka väga suur asi. Me liikusime oma esinemiste tõttu õhtuti väga palju väljas, algul kantseldas lapsi vanaema ja hiljem oli tütrest poja hoidmisel väga suur abi. Ta sai sellega väga hästi hakkama.
Tütrepoeg Kaspar lõpetas nüüd just kolmanda klassi. Mina tunnen temas väga palju ära iseennast, paistab, et midagi on üle põlvkonna kandunud. Ta on väga elav, lauluhimuline, tal on väga hea huumorimeel ja ta käib hoolega korvpallitrennis.

Mina võin öelda seda, et minu järglastel on siiamaani hästi läinud, loodan, et see ka nii jääb. Eks vanemad ju püüavad oma lapsi alati kasvatada niikaua, kui nad elavad. Mõni soovitus tuleb aeg-ajalt ka praegu veel oma lastele öelda, sest kust see inimene ikka elukogemusi saab kui mitte oma vanematelt.

Seda ütlen ma ka veel, et mitte kumbki laps pole pidanud minu käest vitsahirmu tunda saama. Olen alati olnud seda meelt, et üks hea sõna on parem kui tuhat kurja. Igasugune kurjus tekitab trotsi ja vääritimõtlemist. Olen seda õppinud oma emalt, et last tuleb vahetevahel ikka juhatada õigele suunale ja mõni sõnatu etteheide pilgus paneb asjad paremini paika kui karistuste jagamine või kurjustamine.