Vahtramäe vanade kuuskümmend aastat

Rosalie ja Evald Vaher on abielus olnud 60 aastat. Erinevalt tänapäeva noortest paaridest, kelle teed lähevad sageli lahku juba esimeste riidude ja katsumuste järel. Selle tarbeks on leitud isegi spetsiaalne väljend – me kasvasime lahku. Kuidas on võimalik elada nõnda, et pärast nii pikki aastaid suudad ikka veel välja kannatada teise inimese veidrusi ja nõrkusi ning vahetevahel ka kaasale käe ümber kaela panna? Seda nippi Vahtramäelt otsima läksimegi.

“Ei pole siin häda midagid, meite elu läheb kenasti,” alustab Evald muheledes. “Kuuskümmend aastat koos elatud, juba vanad inimesed ka, mismoodi sa nüüd siis kätte võtad ja tülitsema kukud?”
Roosi on mehega igati nõus: “Ei siis tule sest elust midagid välja, kui sa elad kut kass ja koer. Eks neid ütlemisi tuleb ju igas peres ette, aga see inimese elu on ju nii lühike, on siis mõtet seda veel sõukse viha ja riidlemisega ära rikkuda. Vaata, ei ole ju sest kasu mette mingitsugust.”

Evald on kogenud: “Kui vihastad, siis keera selg, ole sedamoodi natukse aega vagusi ja mõne aja pärast on see viha kadund. Ning kui see teine inimene mõnikord äi ole just su meele järgi, siis katsu see sedakorda ära unustada ning teinekord ei tule see enam meelegid.” Roosi arvab, et kõige rohkem kipub tülisid perekonda tulema siis, kui üks seda va kanget liiga palju pruugib. Siis tulevad ütlemised ja pahandamised.

Evald tunnistab, et eks teinud temagi vahel noorest peast seda tempu, aga nüüd on sellest juba 25 aastat, kui ta on täitsa puhas poiss. “Mitte üks tilk! Ei viina ega suitsu! Inimesel peab olema iseloomu… Et lõpetan ja kõik! Kui nüüd keegi pakub, ütlen, et ei taha, sest omal ajal sai tahtmine täis joodud.”

Edasi loe laupäevasest Saarte Häälest.

Telli leht internetist

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 83 korda, sh täna 1)