Salme muinaslaev võis ka omadele kuuluda (1)

Salme muinaslaev võis ka omadele kuuluda

 

Salme muinaslaev tõendab Skandinaavia ammuseid sidemeid Saaremaaga. Selle teemaga on kindlasti seotud meie rannarootslased. Paslik oleks meenutada ka kurelasi, kelle keelt ja päritolu tänaseni tundmatuks peetakse.

Üht versiooni nende rahvakildude päritolust kirjeldab “Gutasaaga”, mida dateeritakse I aastatuhande keskele:
Kord oli Ojamaal suur nälja-aasta. Siis oli 1/3 rahvastikust sunnitud välja rändama, nagu seda juhtunud vahetevahel ka varem. Loosiga väljarändamiseks määratud isikud aga ei tahtnud siiski heaga minna. Neid sunniti relva abil. Siis sõitsid nad üle Läänemere…

“Gutasaaga” uurijad peavad nende väljarändajate teekonna lõpp-punktiks Hiiumaad, rannarootslasi oli palju Saaremaalgi. Kurelaste matmispaiku Grobinas (praeguse Läti edelaosas Liepaja lähedal) on teada 7. sajandist. Saaremaa ja Hiiumaa rannal leidub hulganisti nii rootsipäraseid kui ka kure- ja kura-liitelisi kohanimesid, mis viitavad tihedatele sidemetele nende meresõitjatega.

Kurelaste asuala jäädvustus kohanimede ketis Kura säär – Kura laht – Kuramaa – Kura kurk – Kure saar. Ainuüksi Kihelkonna kandis on Kuralase, Kuremetsa ja Kurevere külad, lisaks hulk selletüvelisi talusid.
Kura säär algab Visla jõe suudmest ja katkeb enne Preisimaad, et jätkuda Preisimaa ja Leedu vahel ning eraldada Kura laht Läänemerest. Siis tuleb Kuramaa, mida Sõrvest lahutab Kura kurk. Sõrve oli toona saar, mida Saaremaast lahutas Salm – väin Liivi lahe ja Läänemere vahel.

Tartu ülikooli geneetikute Richard Villemsi ja Siiri Rootsi uuringute kohaselt on meie isaliini kandvates geenides peale Lõuna-Siberist pärineva haplogrupi N3a1 ka Poola rannikult siia levinud R1a (kuni kolmandik) ja Skandinaavia päritolu I1a (kuni viiendik). Kurelaste jäljed on meie isade geenides seega olemas. Sedasama väitis ka pastor Martin Körber (1817–1893), kelle teos “Bausteine zu einer Geschichte Oesels” nägi trükivalgust 1885. aastal:

Nimi Oesel (ladinapäraselt Osilia) on tulnud Islandi Ey-sysselist, mis tähistas Lääne-Eesti saari. Dr L. von Luce näitab oma töödes, et saarlased olid algselt üks kuralaste haru, millele viitab ka saare vana nimi
Kurasaar.

Samu mõtteid heietas ka saarlasest kirjanik ja keeleteadlane Villem Grünthal-Ridala (1885–1942) oma teoses “Ranna-eestlaste algupärast”, mis ilmus Päevalehe aastaraamatus 1913. aastal:

Kuna niimoodi salkkonnad salkkondade järele rahutumaid ja teguvõimsaid mehi Skandinaaviast välja läksid uusi maid ja rikkusi otsima, on enam kui lähike oletada, et mõni osa neist kohe meie saartele ja rannaäärtele peatama jäi, kuhu neid küll liig suur kuulsus ei meelitanud, kuid kuhu neil kodumaalt lähike oli minna; nad jäid sinna peatama, nagu neid mujalegi oli jäänud, kus nad laensõduritena või riigilise elu korraldajatena esinesid. Ja nõnda oleks meie ranna-maakondades endine skandinavialine rahwa-aine – kes teab, sel ajal osalt veel ehk algupärases sulamatuses kõrvu muinaseestlastega – uue rahvasterändamise-laine kaudu uut lisa ja tugevnemist saanud.

Grünthal-Ridala arvates olid rannaeestlaste kauged eellased germaani juurtega ja liikusid varsti pärast jääaja lõppu ühtviisi nii siia kui ka Skandinaaviasse. Rahvasterändamise ajal aga sulasid meie rannarahva esivanemad soomeugrilaste hulka ja omandasid eesti keele.

Kes siis olid Salme muinaslaevnikud? Nad võisid olla järjekordne salkkond skandinaavlasi, keda agraarne ülerahvastus kodumaalt lahkuma sundis ja “Gutasaagas” kirjeldatud teed pidi Hiiumaale õnne otsima viis. See võis olla ka grupp kurelasi, kes Saaremaale röövima tulid ja siin oma lõpu leidsid. Aga nad võisid olla ka meie kaugelt tulnud esivanemad, kes Saaremaal kanda kinnitasid ja oma kombe kohaselt siin oma surnuid matsid.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 74 korda, sh täna 1)