Liikumisvabadus on arengu eelduseks ka spordis

Liikumisvabadus on arengu eelduseks ka spordis

 

Suurim hüve, mis tuli koos omariikluse taastamisega, on vabadus. Edumeelsed riigid püüavad oma kodanikele tagada viisavaba liikumist võimalikult suurema arvu maadega.

Millegipärast on saarlastel tekkinud tahtmine kõigile lahkuda soovijatele käsi ette panna. Pidevalt kurdetakse, et noored lähevad ära. Millal siis veel? Noored peavadki pesast välja lendama. See on looduse seadus. Teeme parem midagi selleks, et nad tahaksid kunagi tagasi tulla. Õigem oleks vahest öelda, et jätame tegemata midagi sellist, mis kaotaks Saaremaalt selle, mille pärast ka võõrad tahavad siia tulla.

Ärme teeme silda

Aga sillast ma ei tahagi rääkida. Räägime hoopis võrkpallimängust. Räägime sellest, mis on oluline noore mängija arengus. Räägime sellest, kas on ikka suur õnnetus, kui lahkub treener, kes on head tööd teinud ja saanud parema pakkumise. Kas on ikka õige ette heita linnale seda, et raha on nii palju, kui on? Tõsi, raha on vähe. Aga õiglane oleks mainida ka seda, et linn on loonud tingimused, kus treener on saanud ette valmistada kolm võistkonda, kes mängivad medalitele. Nendes samades oludes on treener ka ise oluliselt edasi arenenud. Minu arvates võiksime ainult rõõmu tunda. Hästi on läinud.

Eks minagi olen treeneri patriootilistele tunnetele rõhunud. Aga oleme ka kokku leppinud, et mingeid takistusi tegema ei hakka. Ka treener peab olema vaba langetama otsuseid, mis mõjutavad tema arengut. Saaremaa spordikool võtab siis tööle uue treeneri. Ja lapsevanemad võivad kindlad olla, et võtame tööle hea treeneri. Muidugi pole see lihtne ülesanne, aga saame hakkama.

Nüüd räägime ka mõttest luua võistkond, hoidmaks kinni meie noori võrkpallureid. Kui ma asjast õigesti aru sain, siis selleks loodetakse leida paarsada tuhat krooni. Kui mõte on selles, et kõik noored saarlased peavadki ainult selles klubis mängima, siis on see väga paha mõte.

Noor mängumees, kes ei seagi endale eesmärgiks pääseda rahvusmeeskonda või võita meistrimedal, jääb paratamatult arengus seisma. Arenguks on vaja pidevalt uusi väljakutseid, selleks on vaja kõrvale ka võistkonna jagu teisi võimekaid tegijaid. Paarisaja tuhande kroonise eelarvega sellist meeskonda muidugi ei tee.
Selleks on vaja vähemalt viis miljonit krooni. Paarisaja tuhandega võime luua noore andeka “tapmise” klubi. Mis oleks saanud Keith Pupartist, kui ta oleks mänginud ainult sellises klubis?

Kõik me ihkame loorbereid

Hoopis teine asi on see, kui noored andekad ja võimekad on vabad ning loodav klubi on mõeldud nendele, kes ei seagi endale kõrgeid sihte või tõmbuvad tagasi suurest spordist, siis on asjal mõtet.
Muide, Saaremaa võrkpallurid on ka tulnud Eesti meistrivõistlustel medalivõitjaks (mehed on võitnud hõbedad ja naised kolm korda pronksmedalid). Aga ka siis olid põhitegijad need, kes olid oma meisterlikkust tõstnud meistriliiga klubides.
Meie häda on see, et maakonna tasandil on kõrgeimaks näitajaks väärtuste skaalal Saarte mängud.

Loomulik oleks, kui tähtsamad oleksid ikka Eesti meistrivõistlused, Euroopa meistrivõistlused, maailma meistrivõistlused ja olümpiamängud. Kui saarlased lähevad Saarte mängudele, mängib orkester ja kohaliku võimu esindajad on kohal. Lähevad saarlased Eesti meistrivõistlustele – kui üldse lähevad –, ei ole kedagi neid saatmas. Pole nagu meie asi.

Kuna Saarte mängudel on meie traditsioonilistel aladel medali hind tunduvalt madalam kui Eesti meistrivõistlustel, ei soodusta selline suhtumine tagajärgede paranemist. Olemasolevad treeningtingimused eeldaksid siiski arengut ka selles.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 19 korda, sh täna 1)