Kolmekümne seitsmes kiri: kaks muna pesas

Kolmekümne seitsmes kiri: kaks muna pesas

 

Rubriigis “Kirjad koju” kirjutab Tallinnas elav ajakirjanik Liis Auväärt kodusaarlastele elust enesest.

Hea inimene,
kui tihe side Sul loodusega on? Näiteks – milliseid linde oskad Sa nimetada? Ning kas teadsid, et Eesti ornitoloogiaühing on tänavu aasta linnuks valinud punaselg-õgija ja hallõgija? Ma pidin igaks juhuks linnumääraja abiga kontrollima, kas ikka tunnen neid sulelisi. Pilte vaadates selgus, et on tuttavad küll!

Lindudest olen lähiajal sageli kuulnud. Küllap peetakse neid vääriliseks jutuaineks seetõttu, et kevadet sai pikalt
oodatud ning eestlased on harjunud loodusemärke lugema. Näiteks sain eile Kesk-Eestist kirja, kus rõõmustati: hommikul kuulsin ööbikut, öösoe on kohal! Samal põhjusel, aastaaegade vaheldumise kuulutajana, andis isa mulle teada, kui kuulis Muhus lõokest laulmas. Ning linavästrikku kutsutakse rahvakeeli ju suisa jäälõhkujaks või -põrutajaks.

Praegused linnujutud on paljuski juba pesapunumisega seotud. Üks asi on näha luikesid väinatammi ääres pesasid kohendamas, hoopis teine aga saada varahommikul kõne linnas elavalt sõbralt, kel on suur uudis – tema rõdul pesitseb tuvi! “Nägin, et pesas on juba kaks muna ka sees!” Ütlen ausalt, et mulle tuvid ei meeldi. Kus neid on, seal on neid palju – vaata, et peale ei astu.

Ning ega siis ainult jalge ette vaatamisest piisa. Tuvi on ju selline lind, kes võib sulle ka peaaegu otsa lennata, sest linnulikust kergusest ja graatsiast pole nemad küll kuulnud. A g a – sõbra jutustus ta uuest naabrist pani mu ometi naerma. Kõige tipuks sai tuvimamma endale nimeks Teele ning nüüd tuleb oodata uudiseid selle kohta, millal ta haudumine vilja kannab ja pojad kooruvad. “Kui juba Teele, siis tibud võiksid olla Lible ja Kiir!”

Tibudega seoses meenus mulle seik lapsepõlvest – siinkohal antagu mulle andeks hüpe kodulindude juurde. Maal vanatädi juures peeti mõistagi kanu. Aeg-ajalt sain õega uudistada ka tibusid. Ilmatu põnev oli see, kui vanatädi lubas meil neid toita. Küll aga kartsime sulepalle pihku võtta, sest need hakkasid rapsima ja… äkki lähevad tugevamal pigistamisel katki!

Mäletan, kuidas koer sai ühe tibudest endale hambusse. Vanatädi pääses kiirelt jaole, aga linnupoeg nägi ometi õnnetu välja. Nutt kurgus, vaatasime, kuidas tibuke pandi kruusi sisse ja toodi sauna sooja. Elulooma temast ometi enam ei saanud. Lapsele oli see järjekordne väike õppetund elu ja surma kohta.

Ja minu vanaisa, temale meeldis kangesti linde vaadelda. Ka seda mäletan ma lapsepõlvest selgelt. Vanaisa teadis lennu ja hääle järgi kohe, kellega tegu. Püüdis meelitada kurgesid maja lähedale pesa ehitama ning pani õunapuuaeda üles pesakaste pisematele tiivulistele (millest osa küll rähnide kätte jäi, sest need kavalad toksisid pesakasti avause lihtsalt enda järgi parajaks). See traditsioon jätkub. Tänavu ehitas mu õde oma kavaleriga sinnasamma aeda kaks pesakasti.

Loodan, et see nädalavahetus tuleb eelmisest kuivem ja päikeselisem, sest siis on igati põhjust väljas olla. Jään seekord linna pidama, nii et minu “roheliseks piletiks” pole rohkemat kui park, aga Sul on ju rohkem võimalusi – kuula siis, mitu erinevat linnuliiki Sulle väljas siristab. Kevad poleks linnulauluta seesama, ega ju?
Kõike ilusat ja kirjutamiseni!

Liis

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 54 korda, sh täna 1)