Millised on sinu kallid mälestused? (1)

Millised on sinu kallid mälestused?

 

“Kõigepealt meenub, kuidas ema pesi ükskord köögipõrandat. Seisin ukse juures ja ema veel ütles, et ära siia praegu tule, las põrand kuivab ära. Ja ma ikka läksin. Ema oli nii solvunud ja ütles, et ma ei hinda ta tööd ja vaeva üldse. Mul on sellepärast siiani piinlik ja paha tunne, kui sellele mõtlen. Igatahes positiivne oli juhtunu juures see, et edaspidises elus olen ma üritanud alati teistega arvestada.” Nii kõlas ühe naise vastus küsimusele, mis meenub sulle kõige esimesena, kui mõtled oma emale.

Homme on emadepäev. Eesti kodudes on see armastatud tähtpäev, mil emade kõrval peetakse meeles ka vanaemasid, vanavanaemasid ja kaugemaidki esiemasid. Kas maikuu teisel pühapäeval meenutatakse lillede kinkimise ja tordisöömise kõrval ka möödunud aegu?

Järgnevas loos on kokku kogutud mitme naise mälestuskillud. Nad kõik on emad, mõned juba ka vanavanaemad. Mis mõtteid mõlgutavad nad aga oma emale mõeldes? Päris mitmele meenus lapsepõlveradadele põigates hoopis vanaema. Pole ka ime, sest vanaemad on kuidagi kannatlikumad ja rahulikumad, neil pole kuhugi kiiret ja ka kõige pisemate jaoks jagub peaaegu alati aega.

Helge lapsepõlv

Mõned meenutused on väga detailsed, nt “Kohe tuleb meelde tema lõhnaõli Krasnaja Moskva. Ema töötas vagunisaatjana ja kui teda kodus ei olnud, siis käisin kapis tema kasukat nuusutamas – see lõhnas alati selle lõhnaõli järele.”

Millegipärast jäävad just erinevad lõhnad lastele väga hästi meelde. Teadlaste sõnul talletuvad lapsepõlves tajutud aroomid mällu kogu eluks ja nii mäletavad päris vanad inimesedki näiteks oma lapsepõlve jõulude või vanaema riidekapi lõhna. Nii meenusid veel vanaema keedetud seakartulite lõhn ja kuumal pliidiraual küpsetatud kartuliviilud.

Lapsepõlvelõhnade ja -maitsete hulka kuulus ka vanaema tehtud leib ja eriti hästi olevat see maitsenud siis, kui oli juba vanaisaga metsatööl kaasas käinud. Üks teine vanaema hoidis omaküpsetatud leiba suures jahukirstus, kust lapsed seda poolsalaja toomas käisid ja pärast siis suhkruga sõid.
Mitme naise jutust selgus, et kõige armsamateks mälestusteks on pealtnäha lihtsad, ent lähedust pakkuvad hetked.

“Minul on meeles ema pikad mustad juuksed, kui pehmed need ikka olid.” Taas jääb üle imestada, kuidas mõned asjad on täiskasvanunagi peensusteni meeles: “Mulle meenuvad tööpäevade hommikud, kui ema enne tööleminekut tuli mu voodi ette ja luges mulle raamatust mõnd juttu või laulis, abiks siilipildiga punane laulik. Igal hommikul tuli mamma mulle järele, et mind enda poole viia. Ta istus köögis ja ootas, millal meil emaga jutud-laulud otsa saavad, ega tulnud meid segama – see oli vaid minu ja ema aeg. Mul oli turvaline ja hea lapsepõlv.”

Sarnast lähedust tunti ka ühes teises peres: “Mäletan, kuidas peaaegu igal õhtul rääkisime voodis teineteisele lugusid väljamõeldud tegelastest. See oli nagu järjejutt, kord rääkis ema, siis mõtlesin ja rääkisin jälle mina edasi.” 

Ema mured

Kõikide emade meelest on lastega seotud suurim mure see, kui laps on haige. Küllap teab iga ema seda abitut tunnet, et ei saa valu ära võtta, ja täitumatut soovi haigust lapse asemel kas või ise põdeda. Erinevad meditsiiniuurimused väidavad, et ema puudutus suutvat siiski valu leevendada.

Just ema soe hoolitsus on see, mis ühele noorele naisele esmalt meenub: “Ma olin väga haige laps ja emale mõeldes meenuvad kõigepealt haiglasolekud ja see, kuidas ema voodiserval istus või mind kaisus kiigutas. Kord kellelgi külas olles tuli mul astmahoog ja ema läks minuga autosse magama, et mul oleks värsket õhku. Nii valvas ta mind öö läbi. Siiani on nii, et kui olen haige, tahan ema juurde, mis siis, et olen juba 22-aastane.”

Pahatihti on lapsed oma emale justkui meelega muret ja valu põhjustanud, seda eriti teismelisena. Mõnel juhul on kahetsus halva käitumise pärast nii suur, et tuleb iga kord emale mõeldes jälle meelde: “Olin väga raske iseloomuga laps, ema nägi minuga palju vaeva ja valas minu pärast palju pisaraid. Siiani kahetsen kogu hingest, et olen emale nii palju kannatusi põhjustanud. Olen väga õnnelik, et mul on nii kauni hingega armas ja hoolitsev ema. Emadepäev on tulemas, tehke sel päeval midagi, mis emale naeratuse näole toob ja tuju rõõmsaks teeb! Hoidke oma emasid, nad on meile kõige kallimad siin ilmas. Kahjuks kiputakse sellest tõeliselt aru saama alles siis, kui neid enam meie kõrval ei ole…”

Oma ema käitumist ja tundeid hakatakse tõeliselt mõistma ise emaks saades: “Ema on minu jaoks headuse ja õigluse etalon. Varem võtsin kõike iseenesest mõistetavalt, aga aastatega olen aru saanud, kuidas mul emaga vedanud on. Ma soovin nii väga, et mu oma lapsed kunagi minust niimoodi lugu peaksid, nagu meie praegu oma emast. Nüüd, olles ise ema, mõistan, kui palju lapsed oma isepäisusega võivad emale haiget teha. Praegu püüan lausa iga päev oma emale midagi sellist teha või öelda, mis annaks mõista, kui kallis ta mulle ja mu lastele on. Emaarmastuse tõelist olemust hakkasin alles nüüd mõistma.”

Vanavanemate võlujõud

Kuulun ise nende õnnelike hulka, kes alati ema toetusele loota saavad. Olen selle eest talle väga tänulik.
Terve elu olen tihedalt seotud olnud ka vanaemaga, tema arvamus ja nõuanded on mulle alati väga olulised olnud. Vanavanemad on kõigile üheksale lapselapsele suureks eeskujuks ja 17 lapselapselast tuuakse tihti memme ja taati vaatama. Tõsi küll, mitte korraga.

Lõpetan oma laste vanaema Marjen Maripuu mõtete ja luuletusega tema vanaemast:2-
“Emadepäevale mõeldes meenub mulle vanaema, korjamas oma lemmiklilli kullerkuppe. Need kuldkollased lilled olid nii tema moodi – kulda oli temagi kätel ja hinges, mille valgusel ta kõiki oma lapsi ja lapselapsi ellu saatis. Mõni valgus ei kustu iial.”

Kullerkupu tänu

Kullerkupukulda paitas eit mul pähe,
oma osa hing ja süda said.
Eide hingekulla valgel läbi elu lähen,
kullerkupukulda on mu meeled täis.

Meenutage teiegi oma elu kuldaväärt mälestusi. Neid kalleid mõtteid ei saa teilt keegi ära võtta.

Kristiina Maripuu
tütar ja ema

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 49 korda, sh täna 1)