Rubriigis “Kirjad koju” kirjutab Tallinnas elav ajakirjanik Liis Auväärt kodusaarlastele elust enesest.
Tere,
kuidas Sul kevadise suurpuhastusega lood? Olin mitu nädalat mõelnud, et alustaks õige riiulite kraamimisest ja nüüd, külmetusega kodus püsides, tegin asja ära!
Ma ei hakka endale illusioone looma – maailmas on minust tunduvalt korralikumaid inimesi, mis puutub regulaarsesse tolmupühkimisse või põrandate pesemisse. Et jagan elamist rikkaliku karvkattega kassiga, võiksin voodi ja diivani alt karvarulle noppida iga päev. Selle asemel loen pigem raamatut, lähen õue jalutama või kirjutan. Ja kõige tõenäolisema stsenaariumi kohaselt võtan koristamise ette enne seda, kui keegi külla tuleb (nagu ma õnneks kuulnud olen, teevad niimoodi päris paljud inimesed!).
Niisiis otsustasin ühel päeval, kui oma täistuubitud riiuleid ja paberikuhjade alla mattunud lauda vaatasin, et peaks ülearuse pahna välja sõeluma ning sellest lahti saama. Justkui minu isiklik Teeme Ära 2010 projekt. Nagu riiulite ja laua kiirest kirjeldusest selgub, siis pigem kogun asju, kui viskan neid ära. Teen seda peamiselt kahel põhjusel.
Esiteks – ja mulle tundub, et selline käitumismall kehtib eriti naiste puhul – palju kraami on sentimentaalse väärtusega! Oi, sellest kitsaks jäänud kleidist ei raatsi ma loobuda, sest kandsin seda Itaalias, tolle imelise reisi ajal. Oi, need kruusid, mida ma kunagi ei kasuta, kinkis sõbranna mulle sünnipäevaks korraldatud piknikul! Rääkimata kuivatatud roosidest, õnnitluskaartidest, kino/teatripiletitest ja muust nipet-näpet värgist, mis tundub esialgu vähe ruumi võtvat ja seega kaunis “ohutu”, ent kasvab aastatega üle pea.
Teiseks – “aga äkki läheb seda kunagi vaja”. Loppis põhjaga potis on halb midagi keeta, aga võib-olla kulub see kunagi marjaks ära mingil muul moel. Sviitrit, mis on ajapikku pesus kaotanud igasuguse värvi ja vormi, saab ju kanda metsa minnes või aiatöödel. Ka need kipuvad kogunema (näiteks avastad ühel päeval, et riidekapis on mitte üks-kaks, vaid kolmandik riiulit “musta töö rõivaid”).
Tegin südame kõvaks ja, olles mõelnud uuskasutusele, viskasin siiski päris minema – hulga topilisi vormituid rõivaid. Mõraga kausi ja ühe pensionit vääriva poti. Hulga läbipaistva kannaga sokke (poleks uskunud, et neid võib sokikarbi põhjast nii palju välja tulla!). Sorteerisin vanapaberisse virna ülikooliaegseid kaustikuid, siit-sealt kogunenud pabereid sel hetkel oluliste, kuid nüüdseks väärtusetute märkmetega, postkaarte.
Tuhin sees, jõudsin köögikappide kallale ja selgus, et argiselt ma ilmselt ei jälgi kuivainepakkide või ravimite “parim enne” kuupäevi. Rohkem kasutatud ained saavad niikuinii ilmselt enne kehtivuse lõppemist otsa. Ja ma ausalt öeldes ei suuda ka ette kujutada, et söetabletiga juhtuks midagi, kui see aastaid seisab. Aga riivsai või puuviljatee daatumiga 2006 tundusid isegi mulle veidi kahtlased.
Muidugi olin oma kraamimispäeva lõpuks üle keskmise väsinud. Samas – oo, kas mul on nii palju ruumi? Olin unustanud! Pealegi selgus näiteks, et kolme mu üleliigset kruusi oleks päriselt vaja sõbrannal, kes hiljuti kolis. Nii et kokkuvõttes mitmeti kasulik ettevõtmine.
Sel laupäeval on teadupärast juba suurem kraamimine kavas. Üleriigilisel talgupäeval teeme Eestile üheskoos head. Pean pöidlaid, et ilmaga veaks!
Jõudu tööle ja kirjutamiseni!
Liis
Loading ...
Lisa kommentaar