Lugeja kiri: Uskusin saarlaste aususesse (2)

Kui mu jalgratas veel uus oli, lukustasin seda hoolega. Kui lukk kinni jäi – see oli nimelt rattaga ühes tükis –, siis pidin ükskord veotakso teenust kasutama.

Edaspidi lootsin saarlaste aususele. Kuna sõidan ka talvel soolatud tänavatel, oli ratta raam juba päris roostes ja mõtlesin, et nii lolli varast vist pole, kes hakkaks sellist räsitud välimusega sõiduriista varastama. Pool aastat julgesin ratta jätta igale poole, aga eelmisel nädalal, kui käisin oma tuttavate juures Piiri tänaval, oli ratas läinud. Ei pidanud olema Hercule Poirot, et välja mõelda, kes selle ära viia võis. Arvasime, et see võis olla mõni viinanina, kes tahab ratast müüa varuosadeks – pudeli ikka saab.

Siiski sain oma varanatukese tagasi, kuigi tuttavad soovitasid asja politseisse anda. Milleks politseisse? Raisata nende aega ja määrida kallist paberit? Selline varas vääriks ravi, mitte karistamist. Joomatõbi on haigus nagu iga teinegi. Meil on aga alkoholismiravi nii kallis, et see on võimalik ainult jõukatele.

Aastaid oli mul ka majauks ööd ja päevad lahti. Midagi eriliselt väärtuslikku peale raamatute mul pole. Aga kes ostaks tänapäeval kasutatud raamatuid? Varastatakse ikka sellist kraami, mida saab rahaks teha. Praegu loetakse rohkem raha kui raamatuid.
Üks edumeelne vanaproua ütles, et tuleks ometi vargad ja viiks rämpsu minema, poleks lastel põletamisega vaeva näha. Piiblis on ka öeldud, et ärge koguge endale varandusi, mida koi sööb, rooste rikub ja vargad varastavad.

Sügaval vene ajal oli juhus käia aidas, mille ukse ees oli kolm ketti ja kolm taba. Minuga kaasas olnud noormees ütles selle kohta, et nagu Moskva riigipank. Ma ei tahaks seda rämpsu ka siis, kui keegi mulle aida tühjendamise eest dollaripaki annaks. Aga mis ühele muld, see teisele kuld.

Elmi Epro

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 15 korda, sh täna 1)