Kõik ei ole must ja valge (8)

Kõik ei ole must ja valge

 

Mind ajendasid käesolevat artiklit kirjutama jüripäeva Oma Saare kirjutised, kust leiab päris mitmest artiklist, et paljudes meid ümbritsevates hädades ja muredes on hea süüdistada Kuressaare linna. Kohati tundub, et viimasel ajal oleks justkui päris lihtne artikleid kirjutada, sest süüdlane (Kuressaare linn) on alati varrukast võtta.

Kassid-koerad reostavad liivakaste ning ühistud ei tee oma territooriumil asuvaid mänguväljakuid korda – pärime aru linnalt, mitte ühistu esindajalt; väga austatud ja tubli treener plaanib saarelt lahkuda – linn süüdi. I-le paneb täpi sama ajalehe juhtkiri “Said nüüd, Kuressaare!”. Kas asjalood spordikirjutiste osas on ikka päris nii mustvalged, nagu ajakirjanik Raul Vinni kirjutab, ning kuidas on üldse lood klubispordi rahastamisega linnas – nendel teemadel allpool peatungi.

Avaldan, ei avalda?

Sissejuhatuseks toon mõned näited, kuidas kohalik ajakirjandus on sel aastal linnapoolset spordi rahastamist kajastanud (mittekajastanud):
1. Linn jätab seoses tulude alalaekumisega 2010. aasta eelarvest välja projektitoetused spordiklubidele (2009. a oli see summa 100 000 kr) – 17.02 Meie Maa avaldab esilehel pika loo “Linna spordiklubid pole rahul projektitoetuse nullimisega”.

2. Linnavalitsus eraldab, toetudes 2009. a projektitoetuste eraldistele 13. aprilli korraldusega spordiürituste toetuseks (sisult võrreldav eelmises punktis toodud 2009. a projektitoetuste põhimõtetega) 52 000 kr – Oma Saares ei ilmu sellekohast infot allakirjutanu süül, Meie Maa ei tunne huvi.
3. Linn eraldab 2010. a eelarvest 2.03. korraldusega 350 000 kr spordiklubidele (13 klubi) noortespordi toetust – ajakirjandus ei tunne huvi.
4. Linn toetab “Liikudes tervemaks 2010” sarja 25 000 krooniga – 21.04 Meie Maa kirjutab sellest, Oma Saar vaikib.

Järeldused jätan lugeja teha ning samas tunnistan, et linn peaks ka ise positiivseid otsuseid ajakirjanduses edaspidi aktiivsemalt kajastama.
Spordiklubide rahastamine linna eelarvest
Kuressaare linn on eelarves spordiklubisid viimastel aastatel toetanud projektitoetuste, liigatoetuste ja spordiklubide tegevustoetusega.

Projektitoetusi eraldati viimati 2009. aastal ning summa, mis läks jagamisele, oli 100 000 krooni. 2010. a eelarvesse seoses tulupoole vähenemisega projektitoetusi kahjuks sisse kirjutatud ei olnud. Selline olukord ei rahulda spordiklubide esindajaid põhjendatult ning tekitab pingeid ja rahulolematust. Et aktiivsete ja üritusi korraldavate klubide olukorda veidigi leevendada, eraldas linnavalitsus aprillis reservist ürituste korraldamiseks 52 000 krooni. Jääb loota, et elu läheb tasapisi ülesmäge ning suudame ehk 2011. a eelarves projektitoetused mingis suurusjärgus taastada.

Liigades osalevatele klubidele maksti viimati toetust 2008. aastal. Sel aastal said reservist eelpool nimetatud eraldisena kodumängu läbiviimiseks toetust à 4000 krooni neli klubi. Toetuse suurus on võib-olla tõesti marginaal-ne, kuid näitab samas linna tahet klubisid veidigi aidata. Tasub siingi loota parematele aegadele ja eelarveliste vahendite paremale jagamisele tulevikus. Lisaks on liigades mängivatele klubidele hooajaks tagatud toetus kodumängude läbiviimiseks 18 000 kr ulatuses läbi koostöölepingute SA-ga Kuressaare Spordibaasid.

Kolmas toetus, milleks on spordiklubide tegevustoetus, on suunatud klubidele, kes tegelevad 7–19-aastaste laste ja noortega. Sel aastal oli toetuse suuruseks eelarves 350 000 krooni ning võrreldes 2009. aastaga jäi summa samaks. Vastavalt laekunud taotlustele eraldati toetust 13 klubile ja olenevalt noorte arvust klubis jäid toetuse suurused ühele klubile vahemikku 5000 kuni 81 600 krooni. See toetus on ka näide sellest, et linn väärtustab igati spordiklubide tegelemist laste ja noortega.

Saaremaa spordikoolil oluline roll

Noortespordiga ei tegeleta ainult klubi egiidi all, vaid noortega tegeleb ka Kuresaare linna rahastatav Saaremaa spordikool. See on huvikool, mille nimekirjas on üle 230 lapse ja noore ning kus spordialadena saab tegeleda võrkpalli, kergejõustiku, purjetamise, tennise ja korvpalliga. Spordikooli eelarve on 2010. a ligi 2,5 miljonit krooni.

Üle poole sellest moodustavad treenerite palgad ja ligi 600 000 läheb maksma spordikeskuse ruumide kasutus. Sisuliselt kattuvad enamiku spordialade (v.a tennis) puhul õpilaste ja treenerite nimed, kes on samal ajal ka vastavaid alasid harrastavate klubide nimekirjas. (Märkusena olgu lisatud, et kui laps on spordikooli nimekirjas, siis klubi tema eest tegevustoetust ei saa.

Seega on topeltmaksmine ühe lapse eest välistatud.) Piir, mis läheb nende alade puhul klubi ja spordikooli tegemiste vahel, on õhkõrn ehk pigem olematu. Seega on linn siingi panustanud märkimisväärsed summad, mis on tõlgendatavad klubide tegevuse toetusena. Omaette teema, millega on vaja tulevikus tegeleda, on muidugi see, et miks spordikooli olemasolust teab üldsus vaid võrkpalli väga heade tulemuste tõttu. Samas osa alade puhul saavad riiklikku noortespordi toetust, osalevad vabariiklikes võistlussüsteemides ja lõikavad n-ö loorbereid aasta lõpus parimate tunnustamisel vaid klubid.

Aasta treeneri lahkumisest on kahju

Lõpuks olen jõudnud teemani, mis tegelikult kogu seda lugu kirjutama ajendas – Kuressaare linna “süü ja roll” treener Toomas Jasmini lahkumises ja SK Avos I liigas osalemise lõpetamisel. Ma ei peatu mõnedel fakti- ja väitevigadel, mida jüripäeva Oma Saare selleteemalised kirjutised sisaldasid, vaid võtan lühidalt kokku olulise.

Vestlesin mõni päev tagasi Toomas Jasminiga ja tegin seda kui linna esindaja (et saada ülevaadet tekkinud olukorrast), kui lapsevanem (kelle poeg on just selles samas Toomase sõnul lootustandvas 1998. a poiste pundis) ja kui lihtsalt tuttav. Ei hakka siin üksikasjalikult kirjeldama meie vestlust, kuid ühes jõudsin kindlalt selgusele – ajakirjaniku väited ja juhtkiri linna osast Toomas Jasmini lahkumises olid selgesti ülepaisutatud!

Elul on peale töötegemise hulgaliselt teisi tahke – on eraelu, on tõekspidamised ja uute väljakutsete otsimine, on inimesed, kellest hoolid ja kellega soovid arvestada, on palju-palju muud. Ja just nendest nn teistest tahkudest Toomas arvatavasti oma otsustamistes paljuski lähtus. Austan ja hindan Toomas Jasminit kui inimest ja treenerit väga ning on äärmiselt kahju, et ta soovib lahkuda. Aga paraku tuleb austada ka tema otsuseid.

Spordiklubi Avos oleks I liigas mängimise sellise koosseisuga lõpetanud arvatavasti nii või teisiti. Ja mitte vaid seepärast, et treener lahkub või vahendeid napib, vaid asjaolud lihtsalt kujunesid nii – kes mängijatest lõpetab gümnaasiumi ja jätkab õpinguid mandril, kes noorematest seab kõrgemaid sihte õpinguteks Audenteses jne.

Kuidas edasi? Arvan, et siin on mõtlemise ja koostöö koht nii linna, spordikooli, linnas tegutseva kahe võrkpalliklubi kui ka Saaremaa võrkpalliliidu esindajate jaoks. Peaksime leidma lahendused, mis ei pärsi meie “paraadala” arenguid ega nulli siiani tehtud tublit tööd. Võib-olla viib mõni lahendus ka selleni, et SK Avos ei pea loobuma kohast I liigas?

Lõpetuseks

Loodan, et suutsin oma kirjutisega kummutada pisutki väiteid, et Kuressaare linn ei toeta klubisid, ei toeta noortesporti, ei hooli klubide tegemistest. Toetab, hoolib ja tahab aidata, kuid teeb seda paraku vastavalt võimalustele ja ajale meie ümber. Meil ei ole hetkel keerulised ajad mitte ainult spordis, vaid kogu elu meie ümber on pisut teine, kui oli mõni aeg tagasi. Ja sellega edukas toimetulek nõuab meilt kõigilt, et suudaksime pisutki ümberhinnata oma võimalusi, soove ja harjumusi.

Mati Mäetalu
Kuressaare abilinnapea

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 32 korda, sh täna 1)