Oh seda eestlaste minevikku küll! See on nii vastuoluline, et ajab ajaloolasedki isekeskis vaidlema. Millise meelsusega keegi neist on, selline on ka tema kirjutatud ajalugu. Seal ei pane mitte midagi paika valemi järgi nagu füüsikas või matemaatikas seda tehakse, olgu võim milline tahes. Ajalugu on ajalugu.
Pealinnas elav ajaloolane leiab, et muhulastele ja saarlastele tuntud kirjamees Juhan Smuul oli küüditaja ja tänav Kuressaares ei tohiks sihukese mehe nime kanda. No võta sa kinni, kuidas keegi asjadest aru saab. Kui võtta kätte ükskõik milline punasel ajal ilmutatud teos, ikka leiab sealt ülistusi toonaste valitsejate aadressil. Aeg oli selline, muidu poleks raamat trükivalgust näinudki.
Vähe veel sellest, et riigid ja ideoloogid vaidlevad ajaloo üle. Ühe mehe tõde, et muhulasest kirjamees olnud küüditaja, ei saa veel olla ajalooline tõde. Teine tuntud ajaloolane lükkab tema väited ümber, sest ei ole sellist asja varem kusagilt kuulnud. Arvame, et kaugel pole päev, kui kellegi silmis ollakse okupant juba ainuüksi selle eest, et kunagi oktoobrilaps oldud sai.
Loading ...
Kas konkreetne isend oli sel päeval küüditaja või mitte, pole eriti oluline. Aga see, et hingelt oli ta nendega ning laulis väsimatult ülistuslaule Suurele Stalinile, see on sulatõsi. Aadu Hint oli surmkindlalt 1941.a. küüditaja ning lisaks sellele ka veel “lahingutes vapper hävituspataljonlane”.- Me ei pea ega tohigi maha salata nende loomingi väärtuslikumat osa, kuid igasugune isiku austamine on paraku jälk enesealandamine. Kiompskid hoiavad loomulikult oma 10 küünega mineviku märkidest kinni leidmaks neist moraalset tuge omaenese närustele lakeiaastatele.
Veel veidi. SElle koo autor on üliosav demagoog, kes asetab küüditamise kui inimsusevastase kuritöö samale pulgale kirjaniku loomingus esineva punaööbiklusega. Aga kui samale pulgale panna, siis kuulub ju ka reaalne küüditamine ise justkui kirjaniku loomingusse selle lahutamatu osana.
Teadupärast tõi Juhan Smuul oma teoses “Muhulaste imelikud juhtumised…” taas käibele sõna “lõngus”, kasutades seda noorte kohta, kes 1950. aastatel üritasid võimaluste piires jäljendada lääne popkultuuri. Millist sõna üritas Juhan Smuul samas teoses juurutada nõukogude võimu poolt represseeritute kohta?
Smuuli ja Vaarandi osavõttu küüditamisest on kirjeldatud Harju Elu 1988.a. veebruari ja märtsinumbrites-järjejutt on 7. ajalehenumbris.Kui tuua võrdluseks Lauristinid-Johannes -kirjanik,riigikukutaja koos Olgaga (oli 1949.a.Hiiumaa küüditaja koos A.Meriga),siis nende nimelist tänavat Tallinnas enam pole.Miks me siis neid diskrimineerime?Lauristini kirjutatud romaani on huvitavamgi lugeda kui Smuuli “Jäist raamatut”,mis talle Stalini preemia tõi?