Ma ei saanud eile öösel suurest õnnest sõbagi silmale. Hea inimene nagu ma olen, rõõmustasin ma tunnustuse üle, mida mu sõbrad pälvisid Maanteede Valitsuselt selle eest, et nad on siinmail kõige paremad transpordikorraldajad.
“Ahoi! Võtsime juba teisel rummil korgi pealt, tule ka kampa,” helistas mulle sõber T. Kasanova. Avaldasin imestust, et kuuldavus on nii hea, mille peale hurmurist sõber kostis, et tal ju i-phone.
Igatahes panin ma riidesse ja seadsin sammud sõprade poole suurt sündmust tähistama.
“Me eelagu, mee-ee ee-elaaaagu, me elagu, me elagu,” jau-ras Kasanova köögilaua taga. Ülejäänud seltskond tundus juba lahkunud olevat, ning neid oli olnud palju, kui arvestada laual vedelevaid tühje “Räim tomatis” karpe ja näritud grillkanakonte ning veel mingeid konte, mille päritolu ma ei suutnud tuvastada. Samuti oli laua all üks kastitäis Heleda õlle pudeleid.
Edasi loe laupäevasest Oma Saarest.
Loading ...
Lisa kommentaar