Saaremaa tuulik – saarlase iseolemise sümbol (1)

Viimastel aastatel on maal elavatel inimestel avanenud oluliselt rohkem võimalusi oma elu ja ümbruse korraldamiseks toetusi küsida. Ometi on Saaremaa peamine kaubamärk – traditsioonilised pukktuulikud – jäänud üsna tähelepanuta.

Märkamatult on tuulikuid meie maastikupildis vähemaks jäänud. Hääbumas on kohalike elanike teadmised tuulikutest ja tuulikukohtadest. Nõukogudeaegne kohustuslik romantiline idüll Saaremaa maastikest kadakate, kalavõrkude ning tuulikutega on kadunud, kuid tuulik kui kujund on millegipärast püsima jäänud.

Selline kujund ei püsi aga kaua, kui selle algobjekt reaalsest elust kaob. Kuigi reklaamitööstus on korduvalt püüdnud Saaremaa tuulikuid atraktiivse hästi müüva elemendina ära kasutada, peab tunnistama, et tiibade ja sisustusega “täies relvastuses” tuulikuid on Saaremaal säilinud 10–15 eksemplari, neist on töökorras vaevalt 2–3. Kuna Hiiumaal on ligi 30 täiesti komplektset tuulikut, võib juhtuda, et Saaremaa jääb lähiajal oma tugevast turismimagnetist ilma. Juba praegu figureerib Borodino leiva pakendil Hiiumaa tuulik.

Saaremaa pukktuulik on eelkõige saarlaste iseolemise sümbol. Üks massilisemaid tuulikuehitusbuume leidis aset 1870. aastatel, kui algas talude päriseks ostmine ning kadus varasem mõisnike keeld uusi tuulikuid ehitada. Iga vähegi edumeelne taluperemees ehitas endale uue pukktuuliku.

Tuulikute arv küündis 1890. aastatel 1300-ni. Just sellest ajast pärineb ka enamik tänaseni säilinud pukktuulikuid. Mõned peremehed vaatasid juba siis kaugele tulevikku ja ehitasid oma tuulikud täieliku tammepuust raamistikuga – eesmärgiga ajas igavesti kestma, et ka tulevased põlved neid kasutada saaksid. Enamasti kasutati aga seda materjali, mis oma metsas kasvas.

Mida saaks Saaremaa tuulikute heaks ära teha?

Esiteks – traditsiooniline tuulik ei ole rikaste suvilaomanike luksusese, tuulik on palju väärtuslikum endast lugupidava suguvõsa või külaseltsi ühise pärimuse kandjana. Sellisel juhul tuleks ta taastada siiski algsel kujul ehk siis võimelisena vilja jahvatama.
Teiseks – tuulik on kordumatu elamus Saaremaa külastajale ja lisaväärtus kohalikule turismiettevõtjale. Eeskujuks on siin näiteks Metsküla Uustalu ja Oitme Kongi turismitalu. Oluline on säilitada tuuliku välisilme. Sisse võiks teha näiteks majutuse.

Kolmandaks – traditsiooniline tuulik on ajaga aina väärtuslikumaks muutuv kinnis- või ka vallasvaraobjekt. Kordatehtud töökorras tuuliku hind algab mõlemal juhul 350 000 kroonist. Võrdluseks: ka keskmise palksauna hind võib kinnisvarana olla 350 000 krooni, kuid sauna müümisel vallasvarana äravedamiseks on selle hind harva kõrgem kui 15 000 krooni. Kuigi ideaalis peaks tuulik asuma oma algses asukohas, on tuuliku raamistikku ja seadmeid ka ajaloos veetud ühest kohast teise.

Neljandaks – tuulik on kõigiti sobiv investeeringuobjekt eurofondidest toetuste taotlemiseks, nii investeeringuobjekti enda kui ka arendustegevuse lisaväärtusena, eesmärgiga tugevdada saare ettevõtluskeskkonda. Ennekõike muidugi turismiettevõtluses, aga miks mitte ka mahetootmise abivahendina.

Selleks, et tuulikud Saaremaal säiliksid ka tulevastele põlvedele, peavad inimesed ennekõike mõistma, et tuulik vajab tõsist hoolt. Seni kui inimeste teadvuses toimuvad muutused, võiks kaaluda komplektselt säilinud tuulikute muinsuskaitse alla võtmist, sest täna ei keela keegi rikkal mandriinimesel vedada Saaremaalt ostetud tuulikut oma Lõuna-Eesti kõrgustikul asuvasse suvemajja.