Debora ja vennad (1)

Debora Vaarandi valikluulekogu “See kauge hääl” esitlusel Tartus aastal 2000 küsis pisut ebalev õhtu juht Janika Kronberg Vaarandilt ühe küsimusena, millised on tema suhted igavikuliste teemade käsitlemisega luules. “Mind see suremise teema eriti ei huvita,” vastas Vaarandi (antagu andeks, et refereerin seda ütlust oma mälu järgi, aga autorilt kontrollida, nagu oleks viisakas, ei ole paraku enam võimalik!).

Õigus sedasi vastata tal oligi, sest kirjaniku puhul ei ole niivõrd oluline tema elukäik, kui loominguline pärand, mis peab olema võimeline enese eest kõnelema ka siis, kui autorit parasjagu kõrval selgitusi jagamas pole. Selgituste jagamiseks ja tõlgendamiseks on olemas kirjandusuurijad, neidki igat mastaapi ja mõõtu. Vaarandil on vedanud, sest tema loomingu tõhusat tõlgendust pakub äsja eraldi raamatuna ilmunud uurimuses “Debora ja vennad” eesti kirjandusuurimise suurkuju Maie Kalda.

Soovitan luulehimulistele

Seda väikeseformaadilist ja sinisekaanelist, ilusa kujundusega raamatut peaks olema põhjust lugeda kõigil luulehuvilistel, iseäranis aga saarlastel-muhulastel – nii võivad selgemaks saada ka mitmed oma kodusaare loodust ja ajalugu puudutavad seigad. Põhitähelepanu on raamatus muidugi Debora Vaarandi loomingul, mida avatakse luuletaja kokkupuudete kaudu keskkondade ja inimestega.

Seda raamatut lugema hakates tasuks kohe teisele käele valmis varuda kas Vaarandi “Kogutud teoste” 2. köide (kirjastus Eesti Raamat, 1981) või tema viimaseks eluajal ilmunud koondkoguks jäänud “Tähine laotus tantsib” (kirjastus Tänapäev, 2007), samuti ei teeks paha Vaarandi reisikirjade valimikud, sest sageli viitab Maie Kalda ühe või teise motiivi algupära otsides tekstidele, kus need esinevad.

Oma ülesehituselt meenutab “Debora ja vennad” väga kaasaegseid doktoritöid: esimeses osas on antud pikem üldistav ja teoreetiline käsitlus uuritavast materjalist, Debora Vaarandi loominguteest ning selles esinevatest teemadest ja motiividest, seejärel on taastrükitud valimik asjassepuutuvaid varem erialaajakirjades ilmunud artikleid, mis süvenevad mõnesse üksikküsimusse detailsemalt.

Arvestades sellega, et Maie Kalda kaitses väitekirja kandidaadikraadi saamiseks 1963. aastal ning on viimase kümne aastaga avaldanud veel kaks “Debora ja vendadega” analoogset uurimuste kogumikku, võiks teda pidada lausa neljakordselt doktorikraadi nõuded täitnuks! Ei ole Eestis palju selliseid teadlasi, kes millegi samaväärsega toime tuleksid.

Meremaa – see on laiud ja rannikuala

See aga ärgu olgu hirmutuseks “lihtsatele lugejatele”: Maie Kalda suudab kirjutada väga lihtsalt ja haaravalt, nii et tema kirjutisi saab lugeda otsekui põnevuslugu. Samas on igal lausel sisu ja kaalu. Samuti on kirjaniku eraelulisi keerdkäike lahatud väga delikaatselt, ilma ilasesse klatši laskumata. Sellistki oskust võiks sealt raamatust õppida!

Raamatu aluseks on Maie Kalda üleskirjutused vestlustest Debora Vaarandiga, mis toimusid Vaarandi elu viimastel aastatel ning olid iseloomult kahe vana daami usalduslikud jutuajamised elu ja kirjanduse teemadel. Kõik üleskirjutused on Debora Vaarandi ise üle kontrollinud, mis annab neile erilise väärtuse ja kaalu. Mõlema tekstist võib leida äärmiselt ilusaid ja tabavaid väljendeid.

Näiteks Maie Kalda tõdemus, et spetsiifiliseks luuletaja-naiselikkuseks võib Debora Vaarandi näitel pidada tahtmist olla luuletajana endast ilusam. Või Vaarandi väljend “meremaa” laidude ja ranniku ala tähenduses, mis on üks tema viimaseid Maie Kaldale antud selgitusi oma loomingu asjus.

Suure üldkultuurilise eruditsiooni toel on Maie Kalda suutnud välja uurida isegi mõnede motiivide (või nende loomiseks saadud muljete) üsna uskumatult eksootilise päritolu. Näiteks algab Vaarandi üks suurema dramaatilise pingega luuletus “Ballaad” (ilmunud 1969) ridadega:
Oleme kartlikud linnud,
ainsamaiks sulgedeks meile
on meie laul.

Maie Kalda on leidnud sama motiivi Debora Vaarandi Belgia-reisikirjast ning osava täpsustava küsimuse abil välja selgitanud, et Vaarandi vaatles sel reisil olles pikemalt kunstnik Rene Magritte’i sürrealistlikke seinamaalinguid ühe luuleürituse toimumiskohaks olnud kasiinos. Kujundi sisu on ta pisut muutnud, kuid idee lindude laulust (või luulest) kui trööstitu ümbruse ainsast elavdajast on jäänud samaks. See sobib hästi iseloomustama ka Vaarandi luule rolli nõukogudeaegses Eestis.

Lõpetuseks aga üks katkend Debora Vaarandi luuletusest “Märtsikuu hetk” (ilmunud samuti 1969):
Kestaks igavikuhetk see,
vana raatus, raagus puud,
hakikisa, märtsituul!

Millises Eesti linnas see hetk on peatatud? – Eks ikka Kuressaares. Kust ma tean? – Lugege “Debora ja vendade” raamatut. Kuid pöörduge ka luuleraamatu poole ja vaadake, millega see luuletus lõpeb…

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 51 korda, sh täna 1)