Emakeele allakäik – kes on süüdi? (21)

Emakeele allakäik – kes on süüdi?

 

Kuna on lugemisaasta, siis ilmub viimasel ajal aina rohkem kirjutisi, kus kurdetakse meie noorte kehva keeleoskuse üle.

Silma on hakanud ka emakeeleõpetajate kurtmine, et raamatuid enam ei loeta ja kogu vaba aeg kuluvat noortel internetis surfates. Selle tulemusena oskavat meie noored küll lugeda sõnu, aga ei mõistvat loetava sisu.

Kohustusliku kirjanduse pahupoolest

Mina kuulun sellesse põlvkonda, kelle kooliskäimise juurde arvutid ei kuulunud, neid lihtsalt polnud veel. Sellegipoolest mäletan, et kohustusliku kirjanduse lugemine oli üks rist ja viletsus. Meenub, kuidas istusin Bornhöhe “Tasuja” põlvedel ja üritasin seda kuidagi lugeda. Silmad jooksid mööda trükiridu, leht lehe järel, aga meelde sealt midagi ei jäänud.

No kuidas sa loed raamatut, mis tundub nii igav? Nii et selles suhtes ei näe mina küll mitte mingit vahet tänapäeva ja mineviku vahel, igavat asja on alati olnud raske lugeda. Tänapäeval pidavat noored tõmbama internetist raamatute tutvustusi või kokkuvõtteid ja selle abil saavat kohustusliku kirjanduse “loetud”. Mis sa hädaga teed, kui raamatu lugemine kohe mitte kuidagi ei köida.

Ma ei taha sellist teguviisi mingil viisil õigustada, küll aga tahan viidata asjaolule, et enne kui hakkame noori süüdistama väheses lugemuses, tuleks katsuda kindlaks teha, mis seda vähest lugemust soodustab. Raamat, mis ei köida, on üks neist põhjustest, mis tõukab lugemisest hoopis eemale.

Tänapäeval on emakeeleõpetajatel vabamad käed kohustusliku kirjanduse valikul, samas pole midagi parata, et ükskõik millist teost sa ka kohustuslikuks ei vali, lugejate maitsed ja huvid jäävad ikka erinevateks ja kuldset keskteed, mis kõigile hästi sobiks, on pea võimatu leida. Seega pole süüdi vaid tänapäeva infokanalite rohkus, mis lastelt lugemisaja röövib, vaid osaliselt suretatakse lastes lugemishuvi juba varases eas kohustusliku kirjandusega, eriti kui arvestada, et paljudele ongi raamatute maailmaga tutvumisel ainukeseks kogemuseks see, mida koolist saab, sest kodus eriti raamatuid ei loeta.

Eeskujud internetis

Mida siis teha? Kui probleemiks on noorte halb emakeeleoskus, siis tuleks vaadata, milliste kanalite kaudu nad enim emakeelt omandavad. Selge on see, et tänapäeval on selleks kujunenud internet, mille keeleline tase meenutab sageli pigem segasummasuvilat.

Öeldakse, et eeskuju pidavat olema laste mõjutamisel ja kasvatamisel parim vahend. Kohad, kus noored internetis käivad, et ole vaid nende omavahelised suhtluskanalid, kus valdavad on släng ja väljakujunenud sõnalühendid, loetakse ka päevalehti. Olen tähele pannud, et mida suurem leht, seda rohkem keelevigu. Maakonnalehtede kodulehekülgedel neid eriti ei leia, suurtes lehtedes on see aga viimasel ajal nii tavapärane, et juba on tekkinud lugejatelt hulganisti kommentaare, kus neile vigadele viidatakse.

Kui juba ajakirjanik ei tea, kuhu panna koma või millised on liitsõnad, siis mida see lugejale õpetab? Vastus on, et vigast eesti keelt. Nii tekibki küsimus, kas uudislugusid kirjutavad ikka ülikooliharidusega ajakirjanikud või on majanduslanguse tõttu võetud tööle juhuslik inimene tänavalt.
Silma torkab ka halb lauseehitus, mis minu arvates on ajakirjanduses midagi täiesti uut.

Ajakirjanik ei oska enam sõnu nii ritta seada, et lause esimene ja teine pool oleksid omavahel kooskõlas ja lause mõttest õigesti aru võiks saada. Kas ongi nii, et ajakirjandusse on jõudnud esimene ülikooli lõpetanud internetipõlvkond, kelle emakeele- ja eneseväljendusoskus on alla igasugust arvestust? Samas – ega ülikoolidiplom iseenesest veel perfektset kirjaoskust anna. Ülikooli saab lõpetada ka see, kel läbi kõigi kursuste valdavalt vaid kasinad ja rahuldavad hinded, sest kasin hinne loetakse kõrgkoolis positiivseks tulemuseks.

Seega saab teoreetiliselt olla ülikoolidiplomiga ajakirjanik ka siis, kui keeleoskus vaid 51% parimast võimalikust. Ülikoolis näen, et õppejõud kurdavad tänapäeva tudengite halva emakeeleoskuse üle, samas näen ka seda, et mitmed õppejõud ei vaevu oma loengumaterjalides keelevigu parandama ja on ka neid, kelle materjalides üks ja sama viga pidevalt kordub, mis näitab, et ka mõni õppejõud ei oska kõrgtasemel eesti keelt. Mida siis veel lastest või tudengitest tahta?

Mida ma tahan selle looga öelda? Nimelt seda, et enne kui hakkame lapsi ja noori halvas keeleoskuses süüdistama, alustagem olukorra parandamist iseendast. Kutsun üles õpetajaid lähtuma kohustusliku kirjanduse valikul ennekõike laste huvidest, nii palju kui õppekava seda võimaldab. Ja kutsun üles ajalehtede keeletoimetajaid ja veebilehtede omanikke olema kirjutajate suhtes kriitilisemad ja kontrollivamad. Avaliku ruumi puhastamine keelevääratustest on ennekõike meie, täiskasvanute kätes.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 48 korda, sh täna 1)