Kolmekümne viies kiri: rallisõitjaks või ametnikuks?

Kolmekümne viies kiri: rallisõitjaks või ametnikuks?

 

Rubriigis “Kirjad koju” kirjutab Tallinnas elav ajakirjanik Liis Auväärt kodusaarlastele elust enesest.

Hea inimene,
oled Sa õnnelik, tehes seda tööd, mida Sa teed? Millal ja millistel asjaoludel langetasid valiku, et hakkad päevi veetma just selles ametis?
Üks mu hea sõber on ametnik. Ära küsi ta täpset ametinimetust, see on nii pikk ja keeruline, et küllap peab visiitkaart olema väga väikeses kirjas.

Sisuliselt tähendab ta töö, et ta istub iga päev valgete seinte ja steriilse kontorimööbliga toas ning klõbistab dokumente kirjutada. Kas see töö meeldib talle? Ei meeldi. Ta tunneb, et niimoodi võib vaimult päris nüriks jääda (rääkimata selja ja silmade kurnamisest). Lahkumisavaldust esitada oleks lihtne, löögu aga paber ülemuse lauale, aga uue töö leidmine – see praegusel ajal niisama lihtne pole.

Ükski väike poiss või tüdruk ei unista ilmselt, et täiskasvanuks saades tahaks saada ametnikuks. Tüdrukud tahavad ikka saada õpetajaks, näitlejaks, arstiks, lauljaks või emaks. Poisid rekkajuhiks, politseinikuks, rallisõitjaks. Täiskasvanumaks saades plaanid muutuvad, aga unistus jääb. Nii ka minu sõbraga. Ta tahaks teha midagi hoopis loomingulisemat. Kasutada oma head suhtlemisoskust ja laia silmaringi, rahuldada kultuurihuvi. Mis tähendab tõenäoliselt, et ta peab end taolise töö saamiseks täiendavalt harima.

Esimese karjäärivalikuga ta kümnesse ei tabanud. Aga eks ta valis õpitud eriala ka üsna huupi, suuremate eelteadmisteta.
Võib-olla sattusid lugema, aga võib-olla ei sattunud – eelmisel reedel peeti Orissaare gümnaasiumis karjääripäeva, tutvustamaks koolinoortele erinevaid ameteid. Olen selle kooli vilistlane ja mindki kutsuti kõnelema. Bussis istudes ja plaanides, mida õpilastele rääkida, mõtlesin, kui keeruline on gümnaasiumi lõpuklassis langetada valik, millistesse koolidesse ja mis erialadele paberid sisse viia.

17–18-aastaselt noorelt inimeselt oodatakse, et ta teeb valiku, mis mõjutab kogu ta ülejäänud elu. Üks asi on see, mis õppekava kirjelduses räägitakse. Teine asi aga see, milline see eriala tegelikult on. Kas ma oskasin unistada telekommunikatsiooni või ettevõttemajanduse süvendatud õppimisest? Ei osanud. Aga igaks juhuks viisin neilegi aladele paberid sisse, sest mõni lause kirjeldavas ülevaates tundus minevat täppi.

Väga hea, et mind võeti vastu mu esimesele valikule – ajakirjanduse erialale. Praegu, veidi vanema ja tahaks loota, et targemana, ei kujuta ma ette, mida oleksin pihta hakanud telekommunikatsiooni diplomiga. See ala, mis kindlasti nii mõnelegi täpselt õige, poleks mulle suure tõenäosusega sobinud.

Kokkuvõttes rääkisin ma Orissaares ikka seda, et tasub olla julge ja küsida. Kui mingi erialavaliku mõte meeles mõlgub, siis otsida üles inimene, kes on selle ala lõpetanud ja töötab. Uurida, kuidas lood tegelikult on. Sest kuigi elu jooksul jõuab mitu korda ametit vahetada ja juurde õppida, ei tahaks ju esimesele päristööle asudes kohe tõdeda, et raiskad aega ja annet.
Abiturient olla pole kerge. Tõesõna.
Tervitan Sind ja soovin kõigile noortele jaksu lõpueksamiteks!

Liis


P.S.
Milline tuleb Sinu suvi? Kuldne? Kirju? Küllap nägid oma esimese liblika ammu enne mind. Sain alles möödunud nädalavahetusel üle kuu aja Tallinnast tulema. Aga Tallinn, ilmselgelt, pole eriline koht loodusvaatlusteks. Läinud pühapäeval olin Muhus, Linnuse külas, kui minust laperdas mööda veidi räsitud olemisega koerliblikas. Ilus aeg – varsti muru rohetab!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 12 korda, sh täna 1)