Arvude ja numbritega lugu – ainult ülekaalulistele! (4)

Arvude ja numbritega lugu – ainult ülekaalulistele!

 

Mul on 1,4 kg ülekaalu. 1400 grammi. Selline arv. Keda huvitab 1,4 kg ja miks sellest üldse rääkida? Aga sellepärast, et veel 4 kuud tagasi oli see näitaja 10 korda suurem – 14 kg – ning nendest kilodest lahtisaamine on olnud põnev ja lõbus. Ma ei ole end selle aja jooksul kordagi näljasena tundnud, väsitanud ega higisekski ajanud.

Mulle maitseb liha ja ma vajan seda. Üksnes taimetoitu süües tabab mind juba teisel päeval pikk migreenihoog. Milleks end piinata! Pealegi, vaadake kitse, lehma, hobust ja võrrelge nende kõhtu mõne lihasööja omaga. Kas eelistate olla inimene-rohusööja vägeva praagamaoga või sale nagu hunt, nirk, rebane?
Ma ei pea dieeti ega neela tablette ning arvan, et mu kogemus võiks huvitada ka nooremaid ülekaalulisi, üle viiekümneseid aga nagunii.

Ülekaalu, alakaalu

Kogu oma nooruse olin alakaaluline. Last kandma hakates kaalusin 51 ja raseduse lõpuks 66 kg. Maha läks kaal ruttu. Järgmised lapsed muutsid mind veidi kopsakamaks ja alates 24. eluaastast jäi kaal kauaks püsima 56 kilogrammi peale.
Esimest korda oli mul kaalumuutus 17 aastat tagasi. Stressi tõttu muutusin nii kõhnaks, et kandsin oma tookord 13-aastase kõhnukese poja teksaseid. See oli mu ema haiguse ja surma periood.

Pean selle kehakaaluga seoses rääkima ka suitsetamisest. Esmakordselt sain selle eest karistada 12-aastaselt ning kuigi ma laste kandmise ajal ja nende titeeas suitsu ei teinud, siis lõplikult jätsin suitsetamise umbes 10 aastat tagasi päevapealt. Ja kus hakkasin paisuma! Ei aidanud dieedid ega raske töö toidupoes. Mu suurim kaal sel suitsunäljasel ajal oli 73 kg. Järsult lisandunud kilod panid jalad valutama ja migreen vaevas alailma. See oli kauakestev ja vaevaline loobumine.

Tervisehädadega võitlemise ajal neli aastat tagasi leidsin end ühtäkki kitsamaid riideid otsimas, aga stressi tõttu olin ju ennegi alla võtnud ja polnud seegi kord kaalulangus hea näitaja. Sain terveks, hakkasin tegema küllaltki vähe liikumist nõudvat tööd ja sõin end jälle rõõmsalt paksuks.
Tervisetõendit pikendades olen saanult kolmelt arstilt nõu kaalus maha võtta. Aga no süüa on ju nii kena ja spordi jaoks pole üldse aega loodudki!
Kord, veidi rohkem kui aasta tagasi neelasin üle kuu aja tablette, et lavakostüümidesse jälle ära mahtuda. Läks nii, et kaotasin selle raha, mis tabletid maksid, ja vaid 2 kilokest. Riiete sobimise eest hoolitsesid kostümeerija Laivi osavad käed.

Möödunud sügise lõpuks olin end paisutanud 77-kiloseks. Rõivaid ostes jõudsin XXL suuruseni ja need on väga koledad. Ilusaid suuri riideid võib näha vaid kataloogipiltidelt, tellituna kohale jõudes on need teel moondunud kõik ühesugusteks öäk-trapetsiteks.
Nii et novembri lõpupoole seisin taas kord nõutuna riidekapi ees. Talv ju tulekul. Talvejope, kasukad, paksud püksid, mantel – kõik kantavad veel ja ei peaks ühtegi uut talveasja ostma, kui vaid ise rõivaste sisse mahuks. Disainiks siilud vahele ja õmbleks nööbid lisaliistule? Või – muutuks ise paar numbrit väiksemaks!

Ihnsus päästis

Asjad pani paika ihnsus. Ma ei raatsi kunagi raha raisata, kui saab ka kuidagi ilma hakkama.
Samal päeval tatsasin poodi, kus reklaami järgi müüdi soodushindadega SAMMULUGEJAID. Otsus oli tehtud – nagu kümmekond aastat tagasi suitsetamisega – jätan peki maha! Ja kuulutasin oma otsust kõigile tuttavatele, kes kuulda viitsisid. Noh et taganeda oleks piinlik.

Alates sellest ajast olen teinud vähemalt 10 000 sammu iga päev, ka väga külma ja väga koleda ilmaga. Alguses oli tüütu, töökaaslastele olin naljanumber, kui võtsin järjekordsed 10 minutit “sammude tegemiseks”.
Lisaks söömine. Stress ja depressioon ei mõju ju iseenesest kaalule kuidagi, mõjub ikkagi toit, mida siis põdemise tõttu kas üldse ei söö ja kaotad kaalu, ent väga paljusid sunnib hingevalu hoopiski sööma, ja siis muudkui kosud.

Niisiis järgin klassikalist rahvatarkust ja ei söö pärast kella 6 õhtul. Sellega harjub ära esimese paari päevaga.
Kui esimese kolme nädalaga langes kaal üle 4 kg, ehmatasin ära ja kujutasin ette, milliseks mu 53-aastane nahk tempo jätkudes muutub. Jubedaid kaalu kiirkaotajaid on ju aeg-ajalt ikka teiste hirmuks telepurki pistetud! Peaks võtma personaaltreeneri, kuid oma ihnsusest ma juba rääkisin.

Aga ei, see esmakadu oli vaid sularasv, mis maha voolas, edaspidi on kaotus olnud aeglane ja mõistlik. Nahk nõuab muidugi kuivharjamist ja niisutust. Vajaks veel tunduvalt rohkem, kui mul sellega mässamiseks tahtmist oleks, aga poen vanuse taha peitu. Rosinaid võib ju likku panna, aga pärast on need siiski vaid leotatud rosinad, mitte kunagi enam viinamarjad.

Võimlemisharjutusi ma teen – kui selgroog enam pekilt toetust ei saa, peavad seljalihased tugevad olema, mul selg lõigatud ja nõrgavõitu.
Algul kulus mul kõige selle peale kuni kaks tundi, sest tegin kõike väga aeglaselt. Nüüd, üle tosina kilo kergemana lõbustan end ka sörkjooksuga ning aeg-ajalt lisan mõne naistekatest leitud mulle sobiva harjutuse, ja kõige selle peale kulub vaid üks tund päevas. Minu ihnsuse juurde tagasi tulles – saab küll ilma kulukate dieetide ja kallite tablettideta. Olen otseselt kulutanud kaalust mahavõtmisele vaid mõned sajad, peale sammulugeja ostsin veel võimlemisketta.

Mu emal valutasid raskest tööst hommikuti käed ja ta veel naljatas, et kui oled üle 40 ja sul hommikul ärgates midagi ei valuta, siis oled surnud. Ma olen selle teooria järgi juba kuu aega surnud.
Ilusat kevadet!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 36 korda, sh täna 1)