Eelmisel nädalal jõudis avalikkuse ette Rimi pressiteade, et nemad enam Eesti liha ei müü. Põhjuseid mitu – et kehv kvaliteet ja tarnete jätkusuutlikkus jne.
Lugesin ka seda uudist ja tundsin end tõsiselt solvatuna. Eriti selles osas, mis kvaliteeti puudutab. Tulid meelde kõik need inimesed, kellest tean, et nad loomapidamisega oma igapäevast leiba teenivad – tean, et nende leib ei ole kerge. Vara üles, hilja voodi, ja kauged palmisaare reisid on suht raskesti teostatavad, sest kes siis loomi söödab, kes õigel ajal loomadele sööda varub. Ja lehmale sa seda ka selgeks ei tee, et ole nüüd väheke aega lüpsmata, ma natuke siin turistitan ja veedan aega mujal…
Sõnaga, tundsin nördimust just nende suurepäraste inimeste pärast, kes kõige kiuste Eesti põllumajandust hinges hoiavad. Ja mõtlesin, et peab ikka sel Rimil nahaalsust olema, et sellist otsust vastu võtta ja siis seda veel Eesti avalikkusele valjuhäälselt teada anda.
Ei saanudki kaua üksinda asja üle juurelda, kui keegi tekitas Näoraamatusse (Facebook) grupi “Boikott Rimile – Eesti liha tagasi letile!”.
Sotsiaalsel meedial, tundub, et on mõju, sest esimese päeva lõpuks oli Eesti liha kaitseks loodud leht saanud rohkem fänne kui Rimi enda ametlik Näoraamatu grupp. Pühapäeval oli grupil juba üle 3000 liikme, ja inimesed arutlevad tuliselt nii tervisliku Eesti toidu kui ka omamaise tootmise toetamise üle. Rimi on sellest reaktsioonist teinud üsna kiiresti oma järeldused – laupäeval teatati, et otsitakse võimalusi nii kiiresti kui võimalik Eesti liha lettidele tagasitoomiseks. Tore. Surveavaldusel on mõju.
Kuid see teema on tegelikult laiem kui Eesti liha lettidelt tõrjumine. Eestlane on olnud leplik ja rasked ajad on tekitanud olukorra, kus süüakse, mida iganes, mõtlemata sellele, kui kalliks see lõppkokkuvõttes mingis muus kontekstis võib minna. Tegelikult võiks oma suhtumist muuta. Mida me siis täna vajame? Natuke patriotismi – anname tööd kaasmaalastele; natuke oma tervisest hoolimist – meie organismile on parim ikka lähipiirkonnast saadud toit; ja sellele kõigele krooniks väheke eneseuhkust – eestlane ei lase ka raskel ajal oma söögilauale igasugust kahtlast kraami suruda…
Loading ...
Lisa kommentaar