Kõne Iffile: Täna räägime kevadistest tegemistest ja suurveest

Kõne Iffile: Täna räägime kevadistest tegemistest ja suurveest

 

Mina mäletan seda, et Põduste jõe luhal oli alati palju vett. Me käisime passimas jääminekut, see oli hiiglama põnev. Seda hõõruti meile nina alla ikka ka, sest me tahtsime ju jäätükkidega sõita. Eks seal sai tihti ka sisse kukutud ja selle tõttu oligi jääminekuga seonduv keelatud asi. Kui jää oli kadunud, oli järgmine lootus sooja tulek. Meie ajal polnud sukkpükse olemas, meil olid abu ja trippidega sukad.

Eriliselt tore päev oli see, kui sai sukad juba alla keerata, see näitas, et õige kevad on käes. Siis sai avarama mõtte ka mängudemaa, sest kuivas ju meie mänguplats, praegu haigla taga asuva sanatooriumi plats. Kui vesi oli Põduste luhal alanenud, siis tulid veest välja sellised mätastest pokude moodi kujud, ja nende vahel sai luuremänge mängitud. Üle jõe käisime praegusel golfiväljakul mängimas. Eks see maade kuivamine kusagil mai alguseks oli nii kaugel, et saime seal mängida keksu, mädamuna, rahvastepalli ja kõiki tollaegseid mänge.

Teine ootus oli see, et millal läheb jõe vesi nii soojaks, et saab ujumas käima hakata. Meri oli kevadeti külmem, jõkke saime enne. Kes esimesena ujumas käis, oli tähtis tegelane.
Edasi tuli mai lõpp, sellega koos ka koolivaheaeg ja siis oli kindel, et saime minna klassiekskursioonile.

Minu jaoks oli see aasta tähtsaim sündmus. Sõitsime küll mööda Saaremaad ainult, aga ikka olid need sõidud põnevad. Ringi sõitsime bussidega, neid oli nii ninaga kui ninata. Aga need liikusid aeglaselt ja nende laste jaoks, kes ei kannatanud pikka sõitu, oli õpetajatel nuuskpiiritus. Leivakott oli kõigil kodust kaasas. Ei olnud midagi magusamat, kui leiva vahel oli Krakovi vorst. Joogiks oli pudel limonaadi või kodus tehtud mahl.

Meeles on käik Viidumäele, seal näidati meile Saaremaa robirohtu. Käisime ka Mustjala panga peal ja all. See oli keeruline – seal oli piiritsoon ja kontrolliti õpetajate passe ja laste nimekirju. See võttis palju aega.
10. klassi lõpus käisime Vilsandil ja seal me telkisime. Püüdsime saare risti-põiki läbi käia, aga ka seal ei saanud igale poole, sest ka Vilsandil oli piirivalve.

Lõkke ääres nägime, et ühel poisil oli kaasas korralik tupega pussnuga. Piirivalve tuli ja võttis selle ära. Olevat külmrelv ja riigile ohtlik ka.
Mere äärest leidsime aga hulga ilusaid välismaiseid pudeleid, paljudel olid veel uhked sildid ka peal. Sealt sai korjatud ka nii mõndagi muud, mida sai kotis koju tassitud.
Meil olid kitarrid kaasas ja siis laulsime õhtuhämaruses lõkke ääres seal tüdrukutele igasugu laule. Oli selline nooruse romantika tegemise aeg. Ja seda romantikat sai seal ka öö läbi tehtud, kes see ikka telkidesse nii väga magama kippus.

Kala püüti kevadeti ka tollal, aga mina ei olnud kalamees, pigem käisin teistega kaasas. Vend ja tema sõbrad olid aga kõvad kalamehed. Peamiselt püüti kas Nasva või Põduste jõest. Nasvale mindi jalgratastega, kõik jõekaldad olid rattaid täis. Need, kes ikka oskasid kala püüda, said iga viskega kala õngekonksu otsa. Sest seda oli seal lihtsalt nii palju. Kuivatatud särge sai vitsutatud ikka tohutult, see oli nii maitsev. Kuivatatud kala nortse rippus paksult kõikide majade räästa all.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 17 korda, sh täna 1)