Lihavõttemuna versus Bakugan (2)

Lihavõttemuna versus Bakugan

 

Ülestõusmispühad on selleks korraks läbi. Meie peres on need ennekõike munapühad nagu ka paljudes teistes Eestimaa peredes. Mune oleme värvinud igal aastal, kuid nüüd on lapsed juba piisavalt suured, et ise oma kunstiteostega hakkama saada. Kõigil oli tore ja eriti lõbus oli laste meelest munade koksimine. Hea on näha, kuidas laste silmad rõõmsalt säravad ning koostegemisest ja -olemisest tunnevad heameelt nii lapsed kui ka vanemad. Kuidas seda muretut meelt küll säilitada?

Lasteaias oli meie vanemale lapsele pühadest juba varakult räägitud ja ta ootas väga, millal saaks mune värvima hakata. Seda, et ülestõusmispühadega tähistatakse Jeesus Kristuse surnust ülestõusmist, meie laps veel ei tea. Nagu ka seda, et pühi kutsutakse sellepärast lihavõteteks, et suur paast on lõppenud. Tema jaoks on need munade värvimise pühad ja jänkupühad. Lihtne ja loogiline.

Mis teeb lastel meele rõõmsaks?

Munapühade tähistamisega hoitakse elus vanu rahvatraditsioone ning lihtsate käepäraste ja looduslike vahenditega meisterdamine mõjub hästi lapse loovusele. Vanaema juhatusel valmisid meil sibulakoorte ja samblaga värvitud munad ja kaunistamisel kasutasime ka rasvakriite ja plastiliini. Lastele väga meeldis seesugune nokitsemine. Mõne meelest on see kõik ehk vanamoodne ja igavgi, kuid igal juhul soosib munapühade kombestik pere ühiseid ettevõtmisi ja on üleüldse lihtne ja eluterve.

Tihti tundub mulle, et tänapäeval on vanematel oma lapsi üha raskem rõõmustada. Ühel päeval teatas mu peagi neljaseks saav poeg, et soovib endale Bakugani. Eks ta oli lasteaias neid mõnel teisel lapsel näinud. Ega ma päris täpselt teadnudki (ega tea praegugi päriselt), mis asi see täpselt on, aga ühes saates olin näinud, et Bakugan on väike ümmargune plastmassist jubin, mis kuidagi lahti hüppab ja mingisuguse koletise kuju võtab.

Ja need võitlevad omavahel. Vanemad enamasti täpselt ei teagi, millega tegu, aga põhiline on see, et laps teab ja on õnnelik. Nii mõnigi ema ohkab kergendatult, et lapsed on arvuti tagant ära tulnud ja mängivad lauamängu. Uurisin ka asja ja üllatusin, nähes, kui keerulise mõttega on tänapäevased lastemängud.

Moodne munavõitlus

Ma ei oskagi seisukohta võtta, kas Bakugani näol on tegemist millegi hea või halvaga, kuid mind pani imestama, millega meie laste päid vaevatakse. Sain teada, et Bakuganid “ärkavad ellu” nn alternatiivmaailmas. Seal hakkavad nad võitlema nii omavahel kui ka kurjade jõudude vastu, kes tahavad universumi tasakaalu hävitada.

Põhiliseks tegevuseks ongi duellide pidamine eri võimetega Bakuganide vahel. Kellel on tugevam Bakugan, võidab lahingu ja mängu. Justkui moodne igapäevane munakoksimine. Ühe mänguasjapoe müüja teab, et poodi on sattunud ka emasid, kes on oma lastele ostnud mitmesuguseid Bakuganide tooteid kokku paari tuhande krooni eest. See on ääretult nõutud kaup.

Kõige selle taustal tundub esmapilgul võimatu, et lapsed võiksid veel millestki nii lihtsast rõõmu tunda nagu pajukiisud või sibulakoortega munavärvimine. Ometi tõid munapühad meie perre palju rõõmu. Peitsime aeda väikeseid üllatusi ja andsime vihjeid, kus need olla võiksid. Ja kui palju siirast rõõmu! Ma annan endale aru, et kahe- ja nelja-aastase lapse silmad hakkavadki kergemini õnnest särama kui näiteks kümneaastasel.

Aga ma väga loodan, et mu lapsed oskavad edaspidigi kõige muu kõrval ka lihtsatest asjadest rõõmu tunda ja vähemalt niipea selle pärast muretsema ei hakka, et miski kuri energia ähvardab meie universumi tasakaalust välja ajada.

Kristiina Maripuu

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 68 korda, sh täna 1)