Minu öökapiraamat

Minu öökapiraamat

 

Õigust öelda ei olegi mul öökappi, millel saaks pooleliolevaid raamatuid hoida. See-eest on raamaturiiulid üsna käepärast ning küllap sealt vajadusel midagi ikka leiab. Võin muu puudusel haarata “Marek Pieguse uskumatud seiklused” või “Kasuema” või “Totu kuul”, sest igal loetud raamatul on oma maitse ja on sellega seotud mälestused. Küll aga ei ole mul niisama ühe-lugemise-teoseid, sest nende tarvis on raamatukogu.

Ei oskagi öelda, kas põhjuseks on aja liigkiire kulgemine või endassenaelutava raamatu hetkeline puudumine, aga praegu mul päris uut lugemist uinumiseelseks lektüüriks võtta polegi. Kui aga oleks, kahaneksid magamistunnid kindlasti kahetsusväärselt kasinaks, sest piisavalt köitev raamat tuleb hooga läbi lugeda.

Viimane ühe öö raamat oli Joanne Harrise “Viis neljandikku apelsini”, mille pärast “Ruunimärkide” lõpetamist käsile võtsin. Autorile iseloomulikult kokandusega vürtsitatud raamat jagab Prantsusmaa väikekülla incognito naasnud peategelase ja talle emalt päranduseks jäänud päeviku kaudu ühe pere nukrat, sõja, saladuste ja armastusega varjutatud lugu.

Viimased paar õhtut on olnud kaaslaseks vaheldumisi Stephen Kingi “Tumeda Torni” kolmas raamat “Ahermaad” (sest järgmiste eestindatud ja loetud osade odavnemist ma alles ootan) ja John Fowlesi “Maag”. Nii omapärased ja huvitavad, et ka mitmekordne lugemine suudab pinget hoida ja lasta uut avastada.

Eriti häid asju loetakse lehthaaval. Minu must be on J. R. R. Tolkieni Keskmaaga seotud raamatud. Tema sõnad, keel ja mõtted on mind vist igaveseks enda külge köitnud.
Aga järgmisena saab mul lugemisulatuses olema “Völsungite saaga”. Niipea kui jälle raamatupoodi jõuan.

Elina Kalm
tavaline lugeja

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 40 korda, sh täna 1)