Kas autota tõesti enam ei saa? (31)

Kas autota tõesti enam ei saa?

 

Ükskord juhtusin oma tavalisest töölemineku teest kõrvale ja tuli ühe koolimaja juurest läbi sõita. Selgus, et tavalise tee ummikut vältides olin sattunud veelgi hullemasse. Algul ei saanud arugi, milles asi, aga minutite venides sain põhjuse teada. Selgus, et ummiku põhjustasid autojuhid, kes koolimaja juures autost oma lapsi maha poetasid. Ja mitte niisama peatudes, iga auto pidi kooliväravale võimalikult lähedale saama, et lapsel oleks lühem maa käia.

Olin hämmingus. Kas tõesti tänapäeva linnalastel on hargivahe nii kokku kasvanud, et ei suudeta väikest juppi teed koolini jala käia? Kas lapsevanemaile pole kunagi pähe tulnud, et see on pisut nihkes tegevus? Jagasin oma “elamust” tuttavaga, kel kooliealine laps. Tema ütles, et laseb lapse autost välja seal, kus sel kellaajal tavapärane ummik alguse saab, ja sõidab ise oma teed. Laps jõudvat kooliväravani jala enne, kui mõni auto. Ka lapsevanem jõuab enne tööle ja lapski virge enne koolitunde. Miks enamik sedasi ei mõtle?

Hommikune kooli ette sõit on kui rituaal. Et kui see on nii kogu aeg olnud, miks peaks nüüd teistmoodi olema? Mõned lapsed isegi võrdlevad oma vanemate autosid. Ühe mu kolleegi, kelle auto pole just esimeses nooruses, võsuke peitnud end tagaistmel, et klassikaaslased ei näeks, millises autos ta istub.

Rääkimata muust, mis autodega seondub. Paljud mammad-papad on lastele autojuhiks, selle asemel et neile ühistranspordi kuupilet soetada, küll on kaubanduskeskuse parklas vaja peauksele võimalikult lähedale parkida, bussiga sõidavad vaid vaesed jne. Auto ülalpidamisele kulub rohkem raha kui enda tervise eest hoolitsemisele ja tuntakse suuremat ühtekuuluvust mingi automargi klubi liikmetega kui oma naabritega.

Miks see nii on, et autost on saanud iidol, mille orjad oleme? Lastele ei saa ette heita auto iseenesest mõistetavaks pidamist, kui vanemad sellist mõtteviisi külvavad. Olgugi et Saaremaal on bussiliiklust hõredamaks muudetud, ei ole märgata ka seda, et naabrid koos ühe autoga Kuressaarde sõidaks. Nui neljaks, rahakott hõredaks, aga lähen oma autoga, mis sest, et kolmveerand istekohtadest on nii minul kui ka naabritel vabad.

20 aastat mõtteviisi muutuseks

Kuid meie mõtteviis ei ole alati selline olnud. Meenutagem, et 80-ndatel polnud paljudel noortel üldse autot, laste vedamine autoga oli ulme. Enamik liikumisi tuli ühistranspordiga ära korraldada. Ja sõideti. Nüüd aga külastatakse laste vanavanemaid harva, põhjenduseks suur rahakulu. Kui pakkuda, et tulgu bussiga, siis mitmed toovad põhjenduseks, et kuidas küll lastega saab? Aga saab, olen bussiga Saaremaale sõites kohanud lapsevanemaid, kes on väikelastega bussisõidu ette võtnud (laps saab veel tasuta koha).

Mälestus oma kooliajast: kilomeeter, mis hommikuti ja pealelõunal tuli kooliteena läbida, oli üks toredamaid. Jalutades avastasin palju rohkem, kohtasin teisi inimesi, kellele sai valju häälega tere öeldud. Kevadet avastasime iga rohuliblesentimeetri juures.
Vihm, karm külm ega tuul polnud jututeemad. Vahel, kui isa töö juurest auto võttis ja hommikul ütles, et lapsed, viin teid autoga kooli, keeldusime. Esiteks jätnuks see meid jalutuskäigust ilma ja teiseks ei pidanud me säärast eputamist, et autoga kooli ette sõita, heaks tooniks. Mõned lapsed küll ei tahtnud paarikilomeetrist lõiku jala käia, nemad ootasid liinibussi, mis Kärlalt Sõmerale viis, aga nende teguviisi ei kiidetud heaks.

Keskkooli ajal bussidega sõites sai kohatud igasuguseid inimesi ja kuuldud jutte, millest autoga sõites ilma jääd ja sellega elust võõrdud. Autosõit nüristab sotsiaalselt ja muudab egoistlikumaks (auto kest muudaks sind justkui anonüümsemaks ümbritseva suhtes). Kuidas tänapäeva lapsed reageerivad, kui öelda, et peavad homme omapäi kooli minema?

Põrgusse autokultus

Nüüd, kus kütuse hinnad ületasid 18 krooni piiri ja ränk talv on lume alt välja toonud lagunenud tee, meenusid mulle kooliaegsed jalutuskäigud. Mõni kutsub üles kütusemüüjaid boikoteerima, teised otsivad kõrvaltänavaid, kus teeauke peaks vähem olema. Mina mõtlesin, et jätan auto linnapiirile parklasse ja sõidan bussiga edasi. Kusjuures 10-kilomeetrisel lõigul kaotan vaid umbes 10 minutit. Teeaukude tõttu autoremondile aega pühendades ja pärast ränka kütusepõletust ummikutes taas bensiinijaama põigates kulutan sama aja.

Bussiga sõites ja jalutades näen, et noori, kes omal käel kooli lähevad, on tegelikult rohkem, kui autoaknast paistab. Kuidas aga suhtuvad need noored koolikaaslastesse, keda vanemad autoga koolitreppi veavad? Loodan, et samasuguse põlgusega nagu mina omal ajal, kui autosid oli vähe. Õnneks on nende jaoks ka eeskujusid – Saare maavalitsuse ja Kuressaare linnavalitsuse töötajad, kes kasutavad ühistransporti või jalgratast, vaatamata sellele, et ühistranspordi kasutamise võimalused on järjest ahtamad. Autota saab hakkama küll, eriti Kuressaare suuruses linnas.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 64 korda, sh täna 1)