Ükskord juhtusin oma tavalisest töölemineku teest kõrvale ja tuli ühe koolimaja juurest läbi sõita. Selgus, et tavalise tee ummikut vältides olin sattunud veelgi hullemasse. Algul ei saanud arugi, milles asi, aga minutite venides sain põhjuse teada. Selgus, et ummiku põhjustasid autojuhid, kes koolimaja juures autost oma lapsi maha poetasid. Ja mitte niisama peatudes, iga auto pidi kooliväravale võimalikult lähedale saama, et lapsel oleks lühem maa käia.
Olin hämmingus. Kas tõesti tänapäeva linnalastel on hargivahe nii kokku kasvanud, et ei suudeta väikest juppi teed koolini jala käia? Kas lapsevanemaile pole kunagi pähe tulnud, et see on pisut nihkes tegevus? Jagasin oma “elamust” tuttavaga, kel kooliealine laps. Tema ütles, et laseb lapse autost välja seal, kus sel kellaajal tavapärane ummik alguse saab, ja sõidab ise oma teed. Laps jõudvat kooliväravani jala enne, kui mõni auto. Ka lapsevanem jõuab enne tööle ja lapski virge enne koolitunde. Miks enamik sedasi ei mõtle?
Hommikune kooli ette sõit on kui rituaal. Et kui see on nii kogu aeg olnud, miks peaks nüüd teistmoodi olema? Mõned lapsed isegi võrdlevad oma vanemate autosid. Ühe mu kolleegi, kelle auto pole just esimeses nooruses, võsuke peitnud end tagaistmel, et klassikaaslased ei näeks, millises autos ta istub.
Rääkimata muust, mis autodega seondub. Paljud mammad-papad on lastele autojuhiks, selle asemel et neile ühistranspordi kuupilet soetada, küll on kaubanduskeskuse parklas vaja peauksele võimalikult lähedale parkida, bussiga sõidavad vaid vaesed jne. Auto ülalpidamisele kulub rohkem raha kui enda tervise eest hoolitsemisele ja tuntakse suuremat ühtekuuluvust mingi automargi klubi liikmetega kui oma naabritega.
Miks see nii on, et autost on saanud iidol, mille orjad oleme? Lastele ei saa ette heita auto iseenesest mõistetavaks pidamist, kui vanemad sellist mõtteviisi külvavad. Olgugi et Saaremaal on bussiliiklust hõredamaks muudetud, ei ole märgata ka seda, et naabrid koos ühe autoga Kuressaarde sõidaks. Nui neljaks, rahakott hõredaks, aga lähen oma autoga, mis sest, et kolmveerand istekohtadest on nii minul kui ka naabritel vabad.
20 aastat mõtteviisi muutuseks
Kuid meie mõtteviis ei ole alati selline olnud. Meenutagem, et 80-ndatel polnud paljudel noortel üldse autot, laste vedamine autoga oli ulme. Enamik liikumisi tuli ühistranspordiga ära korraldada. Ja sõideti. Nüüd aga külastatakse laste vanavanemaid harva, põhjenduseks suur rahakulu. Kui pakkuda, et tulgu bussiga, siis mitmed toovad põhjenduseks, et kuidas küll lastega saab? Aga saab, olen bussiga Saaremaale sõites kohanud lapsevanemaid, kes on väikelastega bussisõidu ette võtnud (laps saab veel tasuta koha).
Mälestus oma kooliajast: kilomeeter, mis hommikuti ja pealelõunal tuli kooliteena läbida, oli üks toredamaid. Jalutades avastasin palju rohkem, kohtasin teisi inimesi, kellele sai valju häälega tere öeldud. Kevadet avastasime iga rohuliblesentimeetri juures.
Vihm, karm külm ega tuul polnud jututeemad. Vahel, kui isa töö juurest auto võttis ja hommikul ütles, et lapsed, viin teid autoga kooli, keeldusime. Esiteks jätnuks see meid jalutuskäigust ilma ja teiseks ei pidanud me säärast eputamist, et autoga kooli ette sõita, heaks tooniks. Mõned lapsed küll ei tahtnud paarikilomeetrist lõiku jala käia, nemad ootasid liinibussi, mis Kärlalt Sõmerale viis, aga nende teguviisi ei kiidetud heaks.
Keskkooli ajal bussidega sõites sai kohatud igasuguseid inimesi ja kuuldud jutte, millest autoga sõites ilma jääd ja sellega elust võõrdud. Autosõit nüristab sotsiaalselt ja muudab egoistlikumaks (auto kest muudaks sind justkui anonüümsemaks ümbritseva suhtes). Kuidas tänapäeva lapsed reageerivad, kui öelda, et peavad homme omapäi kooli minema?
Põrgusse autokultus
Nüüd, kus kütuse hinnad ületasid 18 krooni piiri ja ränk talv on lume alt välja toonud lagunenud tee, meenusid mulle kooliaegsed jalutuskäigud. Mõni kutsub üles kütusemüüjaid boikoteerima, teised otsivad kõrvaltänavaid, kus teeauke peaks vähem olema. Mina mõtlesin, et jätan auto linnapiirile parklasse ja sõidan bussiga edasi. Kusjuures 10-kilomeetrisel lõigul kaotan vaid umbes 10 minutit. Teeaukude tõttu autoremondile aega pühendades ja pärast ränka kütusepõletust ummikutes taas bensiinijaama põigates kulutan sama aja.
Bussiga sõites ja jalutades näen, et noori, kes omal käel kooli lähevad, on tegelikult rohkem, kui autoaknast paistab. Kuidas aga suhtuvad need noored koolikaaslastesse, keda vanemad autoga koolitreppi veavad? Loodan, et samasuguse põlgusega nagu mina omal ajal, kui autosid oli vähe. Õnneks on nende jaoks ka eeskujusid – Saare maavalitsuse ja Kuressaare linnavalitsuse töötajad, kes kasutavad ühistransporti või jalgratast, vaatamata sellele, et ühistranspordi kasutamise võimalused on järjest ahtamad. Autota saab hakkama küll, eriti Kuressaare suuruses linnas.
Loading ...
See arvamuslugu on küll peast haige inimese heiastus. Autodega tuuakse lapsi kooli ka kümnete kilomeetrite tagant maalt. Pealegi pole eriti väikelastel tänapäevase liiklusintensiivsuse juures meie kõnniteedeta Kuressaares kaugeltki mitte ohutu jala käia. Ja veel: Bussisõitjaid ikka on ka – koolipäeva hakul pole alati kindel, et kõik lapsed ühistranspordivahendile mahuvad.
vaadake korraks Hariduse tänavale kui kool algab-lõpeb lapsi tuuakse-viiakse autodega ja ei tähenda ,et kooli värav on ristmikul ja samas on ka ülekäigurada-autod seisavad keset ristmikku ja otse ülekäigurajal.Kaugeltki ohutu ei ole autode vahelt ka tänava ületamine!Eks nii oma lapsi kasvatataksegi!
kui vaadata, et püksid takistavad paljudel lastel pikka sammu võtta, siis võib hargivahe kokku kasvada küll
Vahel, kui isa töö juurest auto võttis ja hommikul ütles, et lapsed, viin teid autoga kooli, keeldusime. Esiteks jätnuks see meid jalutuskäigust ilma ja teiseks ei pidanud me säärast eputamist, et autoga kooli ette sõita, heaks tooniks.
Tahaks tõesti näha selle aja last, kes poleks tahtnud autoga kooli minna, veelvähem, kui omal autot ei olnud.
Täielik hämamine ajakirjaniku poolt!
Oleks Kuressaares normaalsed jalgrattateed, siis koolide ümbrused oleksid jalgratastest pungil.
Mine liigu mujal maailmas, näed jalgrattateid ja jalgratastel liikujaid.
Ei poolda autoga “letti sõitmist”, kuid andke andeks:
a) meie linnaliini transpordiga ei jõua punktist A punkti B vajalikul ajal enamasti üldse.
b) Mitte kõik,kes toovad lapsi autoga kooli, ei ela linnas, vaid ka väljaspool linna.
c) Olen lapsevanemana/jalakäijana tüdinud riiete küürimisest,mille on täis pritsinud järjekordne autoga möödasõitja. Ja siinkohal ma ei süüdista mitte autojuhte vaid linnavõime nendest Vesuuvikraatrit meenutavates veeloikudes linnatänavail (talvistest olematutest kõnniteedest ma ei räägi üldse). Isegi 10 KM/H kiirusega sõites,ei saa sealt läbi nii,et kõnniteelle pritsmeid ei lendaks!
Kõnniteed ei puudu üksnes talvel. Talvine häda on pigem igavesse hange mattunud bussipeatus KG juures. Aastaringselt puuduvad igasugused kõnniteed koolilähedastel Hariduse, Nooruse, Jaama, Talve ja Suve tävavatel. Kaevu tänaval on kõnnitee vaid ühel tänavapoolel, kuid seisus, kus selle peal enam jalgsi liigelda ei saagi.
asja huumor on ikka selles,et artikli ajendiks oli asjaolu,et autor pidi SÖITMA (ilmselt autoga) kooli juurest läbi ja jäi ummikusse. ja siis sarjab auostumist…
Mul on hea meel, et AUTOJUHT Vaik artiklis heietab, et plaanib bussiga minna – usun, et paljud pered liiguksid bussidega, kui need võimaldaksid koolis käia. hea, kui päevas ühe otsagi saaks, enamasti ei saa sedagi. Ja pealegi – olete te just eriti algklasside koolikotte näinud? need on ALATI suuremad kui ükski laps tassida tohiks ja ilmselt on lapsevanempoolne sõidutamine siinkohal kasulikum kui lapse enda teekond jalgsi ja suure pagasiga.
Nagu keegi siin enne mainis, siis on KG-st võimalik ainult kesklinna minna mööda kõnniteed, üheski teises suunas sellist luksust ei ole. Linnaliinibussidest ei maksa rääkidagi… Need on ilmselt pensionäride jaoks korraldatud, et nad üks-kõik-mis-ajaks sihtpunkti jõuaksid…
Miks autoga? Aga sellepärast, et autoga on turvalisem! Kõige rohkem paneb imestama asjaolu, et 30 pikka aastaga pole suudetud rajada meie linna lastele koolipääsuks kõnniteede võrku, kus lapsed saaksid turvaliselt kooli ja sealt ka ära. Piiri tänav, Pihtla tee, Talve tänav, teed mida kasutavad Ida Niidu lapsed on samasugused kui sajand tagasi ja muutusi pole turvalisuse suhtes mitte midagi. Selle ajaga on liiklustihedus aga kordades kasvanud ja oht päevadega ainult suureneb.
Aga hea asi on see, et Kuressaare on TERVISELINN !
Jutt tegelikult jumala õige. Tuleme hommikuti maalt, kool ja töö algavad ühel ajal, muidugi viskan lapsed kooli juurde. Vahel on neil huviringide ja kooli vahel ka nii vähe aega, et tuleb neid sõidutada. Kuid mingil hetkel kasvas see sõidutamine üle pea, tundus, et enam ei ole võimalik paarisadat meetritki jala käia, küll on kott raske, küll vihma sajab jne.Mõnel hommikul bussiga kooli minek oli nende jaoks nagu suurim karistus. Päris hull lugu. Tegin südame kõvaks ja iga otsa pärast enam sõidutama ei hakanud ja nüüd on lõpuks kord majas. Osatakse oma aega paremini planeerida, võimalus liikuda värskes õhus ja saadakse osa loodusnähtustest. Liigse poputamisega rikume ise oma lapsed ära, nad harjuvad lootma teiste peale ega tule rasketes olukordades toime. Kuid elus tuleb ette palju ebameeldivamaid olukordi kui puuduv või auklik kõnnitee.
Mis värskest õhust ja loodusnähtustest sa linnas räägid.
Ja autorile: Enne kui kirjutama hakata, tuleb teemat tunda. Siinkoha tundub kirjutis pliiatsist välja imetuna, räägitakse asjadest lootuses, et ehk läheb täppi. Aga ega ei läinud küll. Palun autoril selgitada:
1) kuidas on võimalik linnatranspordiga Ida-Niidust koolipäeva alguseks SÜG-i jõuda?
2) Kuidas on võimali jalgsi sama marsruut ohutult läbida (ja seejuures porist puhtaks jääda) autode vahel laveerides ja ca 2 km hirmrasket koolikotti vedades ilma invaliidustumata?
Mina ei ole 3 aasta jooksul neile küsimustele vastust saanud.
SÜG’i pluss on see, et see asub linnas. Ja enamasti on kõnniteed olemas. Aga kui vaadata KG’d… isad ise on väga õnnelikud, et Kaevu tänava kõnnitee on olemas. Aga kas nad ise ka seal talvel käisid? Ja kõik inimesed ei tule otse kesklinnast. Talve tänav on üks ohtlikumaid tänavaid hommikul. Väga tihe liiklus, sopalombid, jalakäijad ja puuduv kõnnitee.
Sai käidud 3km.hommikul ja sama palju õhtul tagasi mööda kruusateed ja talvel sügava lumega.Ei tulnud pähegi viriseda, hoopis tore oli.Mõnikord oleks võinud külmapüha võtta,aga ei, ikka sai mindud.Sellest on jäänud ilusad mälestused.Sügis, talv,kevad,kõik on võrratud.
Ohutuse puudumisest pole meie linnas küll eriti mõistlik rääkida. Minu lapsed käisid Smuulist KG-sse suure rõõmuga – koos kooliteed käimine olevat olnud päeva parim osa! Ja alati on võimalik leida vaikne tänav, kus kõnniteed on tarbetud, kuna seal sõidavad ainult selle tänava autoomanikud. Sellised tänavad on kõikide koolide läheduses olemas! Kui asi oleks kõnniteede puudumises, siis ei saaks ju maalapsed maakooli üldse minna! Ja kui nii ohtlik on, siis kas käite lapsi pärastlõunal koju ka sõidutamas? Vaesed lapsed! Need, kes maalt tulevad, on hoopis iseasi!
Tänud kõigile tagasiside eest, tundub, et teema on paljudele südamelähedane. Hea, et arvamusi on seinast seina, nii poolt- kui vastuargumente, muutsite kommentaariruumi üsna huvitavaks, nii pikki ja sisukaid kommentaare pole ammu nõnda palju olnud. See ajendas ka minul sel teemal taas sõna võtma.
Huvitaval kombel kiputi palju vabandama, miks nõnda käitutakse. Selle kohta ei ole mul öelda muud, kui asi on lihtsalt tahtmatuses. Kui ikka väga tahta, siis on kõik võimalik, lihtsam on leida vabandusi ja pilduda trafaretseid põhjendusi, et õhk on halb, bussid mustad jne.
Samas toodi välja palju murekohti linnakeskkonna ja teede kohta, millel ma ise väga pikalt ei peatunud. Hea, et täiendati. Nõustun, et paljud sõidavad maalt tööle ja viivad-toovad lapsi kooli maalt ning bussiliikluse hõreduse või vanematega sama trajektoori tõttu on auto vältimatu. Mõistan ka, et meie elukeskkonda ei ole planeeritud terviklikult, haldamisel on puudujääke ja sööme siiani kunagi tehtud või tegemata otsuseid. Samas ei pea ju igal pool autoga otse ukse all peatuma ja lapsed liiguvad tänapäeval tõesti vähe. Ka võiks igaüks mõelda sellele, et kas on kodanikuna linnavalitsuse poole pöördutud ja omalt poolt kaasa aidatud, et probleeme lahendada? Kas on pöördutud kooli hoolekogu poole tõstatamaks küsimust, et miks lastel on vaja nii raskeid koormaid kanda? Oletan, et paljud lihtsalt löövad käega, aga tagaselja on hea kiruda. Ka sellise allaheitliku suhtumise võtavad lapsed üle.
Ja nagu üks siin ütles, me liialt alahindame lapsi. 80ndatel oli lastel 10 aastat nooremad vanemad kui praegu ja igat asja laste eest ei jõutud ära teha ega mõelda. Lapsed olid iseseisvamad. Nüüd mõeldakse üle ja iga raskuse ees ja hakatakse halama. Küllap oleme juba heaoluühiskonnas, et pseudoprobleemidega tegeleme. Ohatakse riiete määrdumise pärast, aga lapse enda tervis ja heaolu on kõrvalise tähtsusega. Vaadake vaid, kui käest ära on koolilaste rüht.
Aitäh neile, kes minuga mu arvamust jagavad. Kommenteerija Lapsevanem võttis mõne lausega kokku selle, millest me kõik siin heietasime – ei tohi lasta lastel endale pähe istuda. Nende enda huvides.
Huvitav, mida lapsed ise arvavad? OS-i toimetus võiks mõnele klassijuhatajale teema ette sööta.
Ma ei teadnudki, et linnas loodusnähtusi ei esine ja meie väikeses aedlinnas ei ole sellel õhu puhtusel ka häda midagi.Ja usun, et autor ei mõelnudki artiklis nii, et ärme nüüd keegi autoga lapsi sõiduta, loomulikult kui teisiti pole võimalik, siis tuleb seda teha, aga usun, et neid olukordi siiski on, kus see pole hädavajalik. Tean ka lapsi, kes tuuakse paari tänava kauguselt kooli. Ära võta kõike üks-ühele ja proovi asjadele laiemalt vaadata.
Kuressaare on mõne arust ikka tõeline city oma meeletult suurte magistraalide, pilvelõhkujate ja hingamiseks kõlbmatu õhuga. Mis veel siis saab kui peab näiteks Tallinnasse õppima minema? Ilmselt esimesel päeval jääb kaelapidi auto alla.
Kus aga linlaste hala on taevani tõusnud! Nüüd on lapsi poole vähem kui 20 a tagasi, aga ka siis jõudsid kõik õnnelikult kooli, pealegi jalgsi. Ühel kommenteerijal on õigus selles osas, et jalad on lastel pükste kandmisest kokku kasvanud, sest mida sa käid kui püksiperse allapool põlvi on. Sääred lohisevad niikunii pori sees, mis sest siis on, et mõni auto lisaks pritsib. Lastele ostetakse riided kaltsukast ega vaadatagi, mis suuruses need on. Ka sealt saab õige numbriga püksid kui vaja on. Loo autori poolt püstitaud teema on aga igati õige. Nii autodega liiklemise kui ka viletsate käimisvõimetute laste teemal. Seisavad posti najal, ootavad mamma autot ja ajavad krõbinaid või hamburgerit sisse ja joovat Koka Kollat peale.
Teine teema on hoopis teedevõrk ja liiklusohutus, aga loodan, et tautorka sellest varsti kirjutab. Aga pole meil siin linnas ühelgi päeval koolilapsi kimpude viisi autode alla aetud, nii et selline hala on küll hale.
Kuna mitu korda puudutati teemast mööda minnes mu isikut, siis paar sõna selgituseks. Jah, olen Tallinna naabervallast pealinna tööle sõitja, aga auto jätan linnapiirile, et ühistranspordiga linna teise otsa sõita (ja ei ole see transpordisüsteem nii hull midagi, kui veidi positiivsemalt vaadata). Üks laps on lasteaiaealine, keda tuleb küll autoga lasteaeda viia, aga ukse ette parkija ma ei ole. Probleemid on samad kõigis Eesti linnades, aga on juhtunud, et ka Kuressaares olen varahommikutel tööle sõitnud. Kahjuks ka ma ei oska Kuressaare ühistransporti kasutada, raputan tuhka pähe, aga ma ei sõida Kuressaares ka iga päev.
Selleks ajaks, kui lapsed koolis hakkavad käima, on meie kodu lähedal kilomeetri kaugusel uus kool, kuhu ma mõistagi ei hakka last autoga vedama. Loodan, et lähiaastatel muutub ka ühistransport kodukanti paremaks, positiivseid arenguid tänu naabri algatusel juba on.
Olen jah autoga sõitja ja sellest mõningases sõltuvuses, aga püüan sellest ja muudestki asjadest vaba olla. Enamasti õnnestub, mõnikord mitte, aga tahe on.
Mis puutub sellesse, et ei pidanud autoga eputamist heaks tooniks ja eelkommenteerija pidas seda uskumatuks. Eks igaüks näe asju enda (rikutuse) tasemelt. Mind ja õde kasvatati nii, et tõusiklikust tauniti ja rõhutati, et oma saavutustega ei tohi teistes, kes su tegemistest siirast heameelt ei pruugi tunda, asjatut kadedust tekitada.
Lisan veel, et olen maailmas kümnetes riikides rännanud, reisinud ja töötanud oma elust kokku üle tuhande päeva, sh mõnes nö rohelises linnas – arvan, et silmaring ei ole kitsas.
Huvitav on näiteks see, kui kiiresti eestlane kohaneb välisriigis ühistranspordiga, aga meil autojuhid peavad ühistranspordi kasutamist piinlikuks ja ei tahagi süveneda bussiliinide graafikusse.
Mõtle autojuht, kas tead, mitu bussiliini on Kuressaares? Sellise elanikkonna suhtumisega kui mõnes siinses vastuses kumas, jääb Kuressaare veel kauaks terviselinna tegelikust staatusest kaugele, see terviselinna asi ei ole vaid ametnike ajada, see on meie igaühe asi.
AGA kas olete tähele pannud, kui lahe on linnas liikuda siis, kui on koolivaheaeg! Ummikud tekivadki siis, kui autodega trügitakse koolide, töökohtade ja poodide vahet, selle asemel, et igaüks ISE kõige otsema liikumistrajektoori leiaks. Ka võtab üks pooltühi/täis auto linnas rohkem ruumi, kui üks jalakäia või (koos ühistranspordiga).
MInu meelest on artikkel täpselt õige.
Koolis käisin maakohas, bussipeatused olid 1-5 km kaugusel, oleneb kes kus kandist tuli. Mitte keegi ei virisenud. Kott selga ja alustati kooliteed ja õhtul sama teed tagasi. Kõik me oleme terved ja ei ole invaliidistunud. Pigem on meie tervis tugevam, kui nendel, keda ukse ette autodega toodi.
Nüüd elan linnas ja imestan iga hommik, kuidas lapsi just täpselt ukse ette tuuakse… Isegi seistakse järjekorras ja oodatakse, et saaks veel 20m sõita ja laps ikka täpselt ukse ees maha saaks minna. Mitte ei leia asjal mõtet.
Kahju on lastest, kellele vanemad juba noorena selgeks teevad, et auto on olulisim siin elus.
Mis küll ajendab mandritsura saarlaste lehes sellist muret kurtma? Hr Vaik elab vist ikka veel Harjumaal külas, kus lähima bussipeatuseni on 4 km ja lapsed viiakse kooli ja lasteaedatööle minnes.
Saatsin aastaid lapse SÜGi kooli Marientalist, kõnniteed enamik kooliteed ei olnud, õnneks oli laps sel ajal juba põhikooli keskastmes ja sai hakkama. Vahel tilusid riided autoratta alt tulnud veesahmakast-aga vesi tuli kodus kraanist ka, riided pesti puhtaks ja kõik oli ju hästi. Täna liikleb ta Tallinnas , sõites trolli ja siis bussiga kooli-head sõbrad, vot see on omaette katsumus. Kuressaare on rahulik ja turvaline linn, kõik on tõesti jalutuskäigu kaugusel.Olgem lihtsalt veidi sallivamad ja rahulikumad, mõttetu on tühistest asjadest lärmi tõsta.
Rahulikku ja turvalist kevade jätku.
Käin ise jala ja hea meelega näen ka ,et laps käiks jala aga no kuulge: Paljud kommenteerijad tegelikult teavad KUI raske on see koolikott,mida peab ~ 4-5 km seljas vedama,et linna ühest otsast teise jõuda? + kehalise tarbed? Ilmselt ei tea, katsuge mõne põhikooli keskmiste klasside jutsi märssi… Ja ei ole vaja siinkohal hakata jahuma teemat,et meil vanasti oli sama raske kott ja sama vähe aega jne. Halligi ei olnud, mäletan väga hästi kui pikalt tunnid kestsid ja kui palju materjali mul oli koolis kasutada,mida ma ei pidanud erinevalt tänapäevast koju tassima.
Kas on keegi jalakäimise pooldajatest ise püüdnud ka näiteks Vanalinna Kooli juurest jõuda KG juurde 25 minutiga jalgsi, seljas ~6,5 kg märss? Või siis kasutada linnaliini selleks? Linnaliiniga ei jõuaks Te kuhugi, sest ajal kui tunnid lõpevad, buss juba läheb, järgmist on märgata alles tunni pärast ja sellega peab ka “tunne oma kodumaad” ringi tegema enne,kui pärale jõuad. St. pärale jõuad siis, kui trenn või huviring läbi on!
2 Km jala kooli käia poleks ilmselt mure, kuid lapsed käivad ka kaugemalt ja käivad peale kooli trennides,ringides mis on kauguses 4-5 km ja ühest kohast teise liikumiseks on tihtipeale aega vaid loetud minutid. Siinkohal olen 101% nõus ühe eelkõnelejaga,kes kommenteeris,et linnaliin on vaid pensionäridele mõeldud.
Minu koolitee 80ndatel oli 1,5 km kruusateed, mis märja ilmaga muutus mülkaks, talvel vahest hanges, bussijaama.Sealt edasi 15 km kooli, buss oli enamasti puupüsti rahvast täis, istuma sai harva. Sel ajal oli kott veel raskem, samuti oli kaasas dressikott, talvel veel suusad jne. Peale kooli, nagu nüüdsel ajalgi, trennid, üritused ja huviringid, koju jõudsin kas kell 17.00 või 20.30. Koormuse mõttes ei midagi erinevat kui tänapäeval (oma lapsed käivad ka keskastmes, seepärast tean).Peres oli ka auto olemas, aga see nagu ei olnud mitte kunagi teemaks, et peaks autoga kooli või bussijaama viima. Aga elan tänini, ei ole invaliidistunud ega midagi peale neid “ränki katsumusi”. Tundub, et lapsevanemad tänapäeval ise alahindavad oma laste võimeid, tehes ja mõeldes kõik ette-taha ära.
Vanasti mustvalgel ajal oli koolitee 20-kilomeetrine jalgsimatk 30-kilose kotiga ülesmäge. Koolist tagasi tulek oli samuti ülesmäge. Aga vähemalt oli rohi rohelisem.
Kuressaare bussiliinid: kuressaare.ee/uus/index.php?id=10711
Tegelikult on Kuressaare bussiliinid aadressil:
atko.cma.ee/?main_id=153
Kui hakata Kuressaares oma õigusi taga nõudma, siis saab toetuda ka ühele dokumendile:
“Eesti Reformierakonna, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna
ning Isamaa ja Res Publica Liidu
KOOSKÕLASTATUD PROGRAMMILISED SEISUKOHAD
Kuressaare linnas aastateks 2009-2013”
http://www.kuressaare.ee/uus/public/KKL_23.11.2009.doc
Toon välja mõned punktid:
“…
19. Rajame 10 km jalgrattateid ja jalgrattaparklaid. 2010. aasta sügiseks koostame jalgrattateede rajamise kava ning loome ühtse rattateede võrgustiku.
…
21. Ehitame juurde vähemalt 30 kõnniteede kaldteed, et parandada lastevankritega vanemate ja eakate ning erivajadustega inimeste liikumisvõimalusi.
22. Jätkame programmi ”Koolitee = kõnnitee”.
…
71. Kuressaare kooliõpilastele säilitame soodustused linnaliinibusside kasutamiseks.
…”
Masendav, mingi exceli faili põhjal pean liini kulgemise ära aimama, tuleb paberist Kuressaare kaart kõrvale võtta, aga sel pole peatusi.
Oleks hea kohe veebis olevalt kaardilt näha, kust buss läbi sõidab koos peatustega. Nt Google Mapsis ei ole see eriti keeruline. Netisõbralikud inimesed saaks end liiniga kurssi viia, eriti nooremad st koolilapsed, kes veel ühistransporti ei kasuta. Rääkimata linna külalistest-turistidest.
Siit algab juba suhtumine, et ega ühistransporti keegi peale pensionäride ei kasutagi ja nii ka asi toimib…
Isegi veebilehel peatus.ee/#city ei ole Kuressaare sõiduplaane (Nt Viljandi on). Rohkem mujalt ei oska otsida.
Seega…
meie Kuressaare on ni iväike, et siin jõuab igale poole jalgsi! Keegi kirjutas, et Ida-Niidust on võimatu ühistranspordiga SÜG-i jõuda – no tule taevas appi! Need mõnisada sammu peaks küll jaksama jalgsi teha, saab kindlasti kiiremini kohale. Tean omast käest, minu koolitee oli 5 km pikkune (muidugi mitte linnas) ja ma nautisin seda käimist! Võibolla sellepärast olen nüüd kuuekümnesena terve, rühikas, heatujuline inimene?
Mitu Oma Saare ajakirjanikku jala või bussiga tööl käib?