Kevad on silmnähtavalt kätte jõudnud, kuid pikk ja külm talv on meie siseveekogud ja rannikumere niimoodi kinni kaanetanud, et see püsib veel tükk-tükk aega. Seetõttu pean vajalikuks veel kord rääkida ohtudest, mis varitsevad meid kevadel jääle minnes.
Kõige ohtlikum on kevadine jää
Päikesekiirgus tungib läbi jää ja soojendab jääalust vett, lõhkudes niimoodi jääd altpoolt. Samuti peegeldub päikesekiirgus tagasi veekogu põhjast, sulatades jääd altpoolt. Jää paksus võib olla 25 cm, millest tervet jääd on võib-olla ainult 5 cm, ülejäänu on vaid jääpudru. Selline jää ei kanna enam. Ohtlikumad kohad on just veekogu tumeda põhjaga madalamad osad, kus päikesekiirgus ulatub veekogu põhja välja ja peegeldub sealt tagasi.
Inimest kannab terve jää, mille paksus on 10 sentimeetrit, mitme inimese kandmiseks peab jää veelgi paksem olema. Praod vähendavad jää tugevust. Õhukese jää tõttu on ohtlikud sillaalused, roostikud, jõgede suubumiskohad merre või siseveekogudesse, laevateede lähedus ja allikakohad siseveekogudes. Lahtine lumi nõrgendab jää kandevõimet oluliselt. Voolava veega veekogus on jää alati nõrgem kui järves või tiigis.
Habras jää ohustab lapsi
Nõrk jää ohustab eelkõige lapsi, sest lapsed ei oska kõigi ohtudega arvestada ega jääolusid õigesti hinnata. Ilma täiskasvanute järelevalveta ei tohiks lapsed jääle minna. Jää paksust veekogudel enamasti ei mõõdeta ning jääolusid tuleb igaühel endal hinnata.
Vähese kogemuse tõttu ei taju just lapsed kõiki jääga seotud ohtusid ja võivad sagedamini õnnetusse sattuda. Visuaalse vaatlusega oskab jää olukorda õigesti hinnata ainult väga kogenud inimene. Kui pikemat aega stabiilset külma olnud ei ole ja öised külmakraadid on vaheldunud päevase vihmaga, siis jääle minna ei tohi.
Jääle minnes järgivad lapsed pahatihti täiskasvanute eeskuju, arvestamata, et igal pool ei ole jää ühepaksune. Jääolud muutuvad minutitega. Võib juhtuda, et jäält tagasi ei olegi võimalik tulla samast kohast, kust jääle mindi, jää on kattunud veega või on tekkinud lahvandus.
Vanematel tuleks lapsi hoiatada, et nad ei läheks jääle tundmatus kohas, uisutamiseks ja liulaskmiseks on ohutud veekogudele rajatud avalikud liuväljad, kus jää on kontrollitud ja täiskasvanud lapsi jälgimas.
Inimene kaotab teadvuse 10 minutiga
Jääaluse vee temperatuur on +4 kraadi. Kui läbi jää vajunud inimene suudab ennast vee peal hoida, kuid ei pääse ise veest välja, kaotab ta alajahtumise tõttu teadvuse 10 minuti jooksul ja upub. See aeg kehtib normaalse kehaehitusega täiskasvanud mehe kohta. Lastel ja vanuritel on see aeg veelgi lühem. Kiiremini jahtuvad ka kõhnemad inimesed, haiged ja alkoholijoobes inimesed. Vastupidi levinud müüdile, et alkohol soojendab, kaotab joobnud inimese keha kiiremini sooja, kuna veresooned on laienenud ja alajahtumine toimub kiiremini.
Kui läbi jää vajunud inimesel on õnnestunud jääaugust välja saada, hakkab märgades riietes inimene õhutemperatuuri ja tuule koosmõjul kiiresti jahtuma. Jääaugust pääsenud, kuid läbimärg inimene ei jõua sellises olukorras kuigi kaugele. Kõige kiiremini jahtuvad käed ja jalad ning saabuv hüpotermia halvab liikumisvõime.
Pea meeles!
• Jääolud võivad muutuda tundidega.
• Jääaugu serval ei tohi püsti tõusta, sest jää võib uuesti murduda. Jääaugust tuleb eemale roomata või ennast rullida, tagasi tuleb minna mööda tuldud rada.
• Appiruttaja lähenegu abivajajale viimased 10 m roomates ning ulatagu abivajajale puuroigas või oma jope, millest vees olija saaks kinni haarata.
• Appiruttaja ja abivajaja vahele peab jääma vähemalt 1 kuni 2 m turvatsooni. Kui jää ei kandnud ühte inimest, siis vaevalt kannab see kahte.
• Veest välja pääsenud inimene peab võimalikult kähku sooja saama. Märjad riided tuleb võimalikult kiiresti seljast võtta ja asendada kuivadega.
• Abi kutsumiseks helista KOHE hädaabinumbrile 112.
Juri Zabellevitš
Lääne-Eesti Päästekeskuse korrapidamis-
büroo vanemoperatiivkorrapidaja
Loading ...
Lisa kommentaar