Pihtla vallavolikogu otsustas eile loobuda linnakoolides käivate põhikooliealiste laste bussisõidu toetamisest 2011.–2012. õppeaastal. Praegu makstakse Vätta poolsaare lastele linnakooli sõit kinni täies mahus, teistele kompenseeritakse aga pool piletihinnast.
Volikogu hariduskomisjoni esimees Tiit Kaasik ütles volikogu istungil, et praegusel õppeaastal ei ole mõttekas sõidusoodustust kaotada, kuid tuleval õppeaastal tuleks seda kindlasti teha. “Et väärtustada oma valla koolides käimist,” märkis ta.
Samas tuleb vallal nüüd täpselt välja mõelda, kuidas on kõige õigem sõitma panna õpilasringibuss, sest siiani ei ole Vätta poolsaare lapsed pidanud Kaali kooli peale mõtlema – pärast Vätta kooli sulgemist jäi sealsete inimestega kokkulepe, et vald hüvitab õpilaste linnakoolidesse sõidu, kuna Kuressaare koolis on logistiliselt kergem käia.
Tänavusel õppeaastal õpib mujal kui oma valla koolides 30 Pihtla last, kuigi vallal on põhikool Kaalis ja 4-klassiline algkool Pihtlas.
Loading ...
tegelt on kena, et “uus võim” on Kaali kooli teema käsile võtnud, kuid kui kooli tase jääb sama nigelaks, nagu see on, siis võib kõikvõimalikke sanktsioone välja mõelda, aga normaalsed vanemad oma lapsi sinna ikka üldjuhul ei pane.
ma siiski panen vist mõneks aastaks ja siis kui väheke vanemad siis linna ikkagist :)
Kui laps tahab öppida,siis öpib ta igas koolis! Pole see Kaali kool nii hull ühti,köik mu lapsed seal öppind ja öpivad praegugi ja hästi öpivad.Väikeses koolis on just parem kui suures linnakombinaadis.
Lausa kahju neist kohalikest väikestest algkoolilastest,kes linnas koolis käivad,magavad bussis,kui koju söidavad.Parem magagu ennem kooli kodus ja käigu kohalikus Kaali koolis!
Eks Sinu kõnepruuk on jäänudki väikese maakooli tasemele. Aga see ju iga lapsevanema otsustada, kuhu kooli oma laps panna.
Kas see tase ikka on nii hirmus madal, kui viimastel aastatel praktiliselt pooled Kaali kooli lõpetanutest on läinud õppima gümnaasiumitesse ja pole kuulda olnud, et nad seal hakkama ei saa. Minu lapsed õpivad Kaali koolis ja hästi õpivad. Maakondlikel olümpiaadidel on nad ka käinud ja seni pole häbenemiseks põhjust olnud!
Kui olin kuue aastaga 3 klassikursust läbinud, muutus papa tõredaks. Aga mina ütlesin talle: ” Kui ikka tahta õppida, siis on ka kolmandas klassis õppimist – küll ja küll !” Tuleb lähtuda põhimõttest : parem olgu haridus sitt, aga ikkagi oma ! Kooli olemasolu tagab vallas hulga sotsaiaalseid ametikohti. Kui neid poleks , peaksid paljud reisusaatjateks hakkama. Liikumist peaks rohkem piirama, jääks raha külapoodi ja ka muu resurss regiooni. Elagu sunnismaisus !
Nägin unes kuidas töötute ehitajate järel kappasid töötute õpetajate hordid.Kuressaares paar bussiliini,palju sinna reisisaatjaid mahub.Vallamajad ja koolid peavad sotsiaalsete töökohtade tagamisel ikka esirinnas olema.Ju see nüüd keik on,mis ma ütelda tahtsin.
Kui klassis õpib seitse inimest, siis pooled õpilased on 3-4. See selleks. Loomulikult tublid saavad igal pool hakkama. Kurvem ongi see, et linnakoolide sotsiaalprogrammid ja tugisüsteemid aitavad nii, et ka nõrgemad saavad hariduse ning jõuavad Ametikooli. Kaali koolist kukuvad nad lihtsalt välja ja jäävad pooliku haridusega, sest keegi ei vaevu nende probleemidega tegelema.
Või siis tassitakse neid klassist klassi, venitatakse kuidagi läbi…peaasi, et ei peaks mingeid programme tegema hakkama. Head ja tarka last ei olegi ju vaja õpetada, sest see haarab ise kõik lennult. Teda on vaja vaid suunata. Aga asi ongi selles, et kõik ei ole helge peaga ja tõsist õpetamist, suunamist ja pedagoogitööd vajavadki just need nõrgemad…aga tõelistest ja headest õpetajatest on maal puudus käes.
Kallid inimsed! Kõik saab alguse kodust ja lapsest endast, haridust ei saa anda, vaid haridust saab omandada. Ühesugused tugisüsteemid on igas koolis. Peale selle on tugisüsteeme ka väljaspool kooli, aga lapsevanemad ka ei tegele oma võsukestega.
Kui haridust saab vaid omandada, siis anname lastele raamatud kätte ja õpetajaid polegi vaja või? Õpetaja oma isiksuse ja eeskujuga õpetab tihti rohkemgi kui raamatus kirjas. Mõnes kodus ei väärtustatagi haridust ja sel juhul on lapsel raske võtta selle omandamist loomuliku protsessina. Siin peabki pedagoog lapsele appi tulema. Tihti aga nad lihtsalt ei tah alast aidata.