Pinged nii kodus kui ka koolis on tekitanud muresid ka meie kõige väiksematele. Varasematel aegadel ei reageeritud neile just alati. Mõtteviis, et väikesel lapsel on väikesed mured, võib aga aastate möödudes tuua kurbi tagajärgi.
Koolis vaevaliselt edasi jõudvad lapsed, sellest tulenev madal haridustase, vähene motivatsioon ametit õppida, tulla toime töökollektiivis – see kõik on tänaseks pannud aluse sellele, mida me nimetame õpitud abituseks. See omakorda on tootnud eluheidikuid, kellest me täna enam mööda vaadata ei saa.
Praegu peetakse meil oluliseks iga lapse arendamist just temale vajalikku spetsiifilist abi pakkudes. Selleks moodustati Saaremaa õppenõustamiskeskus (ÕNK), mille loomine algatati juba 2008. aasta sügisel. ÕNK-i tegevust rahastab Euroopa Liidu Sotsiaalfondi programm “Õppenõustamise süsteemi arendamine”.
Programmi nn maaletooja on sihtasutus Innove, projekti partneriks Saare maakonnas Kuressaare linn, õla panid alla ka Saaremaa omavalitsuste liit ja Saare maavalitsus. Palgal on koordinaator ja neli spetsialisti: eripedagoog, logopeed, psühholoog ja sotsiaalpedagoog. Oma Saar uuris, mida Saaremaa ÕNK-i spetsialistid aasta jooksul tehtud tööst arvavad, milliste probleemidega tuleks keskusse pöörduda ja mida soovitatakse neile, kes koguvad veel julgust, et spetsialistide poole pöörduda.
Maret Metsmaa, piirkondlik koordinaator:
Saaremaa õppenõustamiskeskus on kujunenud maakonna lastevanematele ja pedagoogidele heaks ja vajalikuks koostööpartneriks. Konsultatsioonid meie keskuse spetsialistidega on järjekorraga registreeritud juba maikuusse.
Üheaastase tegutsemisaja jooksul on käinud meil nõustamisel lapsi kõigist 16 omavalitsusest. Üldjuhul ei piirdu nõustamised ühe korra käimisega, tihti läheb probleemist jagu saamiseks rohkem aega.
Nõustame siis, kui tekib vajadus lastepsühhiaatri konsultatsiooniks, samuti siis, kui tuleb kõne alla vajadus muuta lapse õppekava ning on tekkinud neist asjaoludest tulenevad raskused.
Meid on üles leidnud lapsevanemad ise või on neil soovitatud meie poole pöörduda koolist või lasteaiast. Meie poole pöörduvad ka pedagoogid. Sageli teen mina esmase eelnõustamise juba telefoni teel.
Õppenõustamiskeskus on koht, kust küsida nõu oma probleemile lahenduse leidmiseks. Vajadusel korraldame ka ümarlaudu, kus osalevad lapsevanemad, pedagoogid ja meie spetsialistid.
Kõige sagedamini tegeleme laste käitumisprobleemidega koolis ja kodus. Siin tuleb otsida tagamaid lapse tervisliku seisundi eripärast või halbadest suhetest vanemate ja õpetajatega. Meie ülesanne on koostöös kooliga lapsele võimetekohase õppekava koostamine. Kui lapsel tekib tunne, et pea rohkem ei võta, siis on vaja arutada, mis oleks lapsele antud olukorras parim.
Kui laps saab tavaprogrammi alusel õppides oma madalate võimete tõttu vaid kahtesid, on see lapse suhtes kuritegelik käitumine. Ühiselt tuleb leida võimalus, et laps saaks ka häid hindeid ja tema enesehinnang oleks hea.
On ilmnenud vajadusi saata laps edasiste õpingute jätkamiseks mõnda sanatoorsesse internaatkooli. Selles osas jääb lõppsõna muidugi lapsevanemale, meie saame vaid soovitada.
Saaremaa õppenõustamiskeskus asub Kuressaares Lossi tänav 1, tel 45 20 523, e-mail maret.metsmaa@kuressaare.ee . Ma rõhutan, et kõik, millest meie majas räägitakse, jääb nende seinte vahele. Õppimist puudutava info osas anname tagasisidet koolile. Meie sõnum on selline: mida varem probleemi märgatakse ja spetsialisti poole pöördutakse, seda lihtsam on seda kõrvaldada. Koostöös sünnib tulemus.
Anu Konks, eripedagoog:
Iga laps on omanäoline. Ja igal lapsed on oma vajadused, eripärad, võimed. Mõnel on need aga erilisemad kui teistel tema eakaaslastel. Tänapäeval on pedagoogikas kasutusel termin hariduslike erivajadustega laps (HEV).
Kes on need lapsed? Lapsed, kes vajavad oma arenguks erilist tuge. Riigi tasandil on üht-teist tehtud, palju on veel teha. On oluline, et iga kooliealine laps saaks õppida tema arengule ja võimetele vastava õppekava alusel, seda nii andekas laps kui ka see laps, kelle võimed on madalamad.
Tähtis on teada, et lapse erivajadusi peab märkama varakult – juba koolieelses eas. Miks? Sest iga inimene tahab kogeda oma töös eduelamust, seda ka lasteaialaps ja kooliõpilane! Seda saab tagada vaid siis, kui õppetöö on talle jõukohane ja õpetamine sobilik.
Mida teeb õppenõustamiskeskuse eripedagoog? Viib läbi uurimisi ja nõustab last, teeb koostööd lapsevanemate ja õpetajatega, et HEV-i võimalikult varakult märgata ja koostöös teiste keskuse nõustajatega otsida ja pakkuda lapse arenguks parimaid lahendusi.
Eveli Kallas, psühholoog:
Iga noor inimene on täiskasvanuks saamise teel kokku puutunud paljude probleemidega.
Psühholoogi poole võib pöörduda, kui on satutud vastuollu iseenda või lähedastega. Kui lapsel on õpiraskused, käitumisprobleemid. Ka sõltuvusprobleemide korral oskab psühholoog nõustada.
Daili Tuuling, sotsiaalpedagoog:
Õppenõustamiskeskuse sotsiaalpedagoog tegeleb lastega ja noortega (3–18-a), kellel esineb probleeme käitumises (ei taha koolis käia, on tekkinud konfliktid õpetajate, vanemate või eakaaslastega, tekkinud õpiraskused või muud negatiivse käitumise ilmingud).
Õppenõustamiskeskusse on oodatud nii lapsevanemad kui ka pedagoogid, kes tunnevad, et ei oska last/noort piisavalt abistada. Juhtub ka seda, et ei piisa ainult lapse või noore käitumise muutmisest, vaid oma käitumist või mõtlemist peavad muutma ka last ümbritsevad täiskasvanud selleks, et last või noort aidata. Koostööl on sotsiaalpedagoogilises töös väga suur tähtsus.
Samuti aitab sotsiaalpedagoog noori, kes vajavad abi lahendamaks tekkinud konflikti, mis võib mõjutada nende tundeid ja käitumist.
Sotsiaalnõustamise puhul on nõustaja ülesanne esmalt välja selgitada nõustatava probleem ja selle põhjused. Et aidata last või noort, toetutakse tema tugevatele külgedele ja arvestatakse tema vajadustega. Et abistamine oleks efektiivne, teeb nõustaja vajadusel koostööd oma ala spetsialistidega. Hea on, kui sotsiaalpedagoogi vastuvõtule tullakse võimalikult vara, kui ilmnevad esimesed probleemid. Seda kiiremini on võimalik last aidata ja tulemus on tõhusam.
Piret Kaminskas-Ustel, logopeed:
ÕNK-i logopeedi juurde on oodatud lapsed, kes on millegipärast jäänud logopeedilise abita, kui lasteaias või koolis puudub logopeed või on laps hoopiski kodune.
Logopeedilist abi vajavad 3-aastased lapsed, kelle kõne on endiselt raskesti mõistetav ja kes ei moodusta lihtsaid lauseid. 4-aastased ja vanemad lapsed, kelle kõnest ei ole alati võimalik aru saada, kõnes puudub mõni häälik, laps kasutab lühikesi, grammatilisi lauseid, ei suuda lühidalt rääkida ka äsja toimunud sündmustest. Koolilastest on logopeedi juurde oodatud õpilased, kellel on raskusi lugemise ja kirjutamisega.
Oodatud on ka need lasteaia- ja algklassiõpetajad, kes puutuvad kõneprobleemidega lastega kokku oma igapäevatöös ning kellel jääb kõneprobleemidega laste arendamiseks-õpetamiseks teadmisi ja oskusi napiks.
Mida varasem on logopeediline sekkumine ja mida varem laps abi saab, seda kergem on tema mahajäämust korrigeerida.
Õppenõustamiskeskuse abi on lapse jaoks kindlasti liiga lühiajaline, sest tulemused tulevad üldjuhul väga aeglaselt – kuudega, mõnikord ka aastatega. Kuid see on ikkagi rohkem kui mitte midagi, pealegi saab lapsevanem logopeedilt kaasa soovitusi ja harjutusmaterjali, kuidas ise oma lapse arendamist-õpetamist jätkata.
Pean siiski ütlema, et paljud inimesed ja ka noored jäävad vaatamata loodud õppenõustamiskesusele siiski oma hädades üksi. Seda ka sellepärast, et nende tõsiseid muresi (konflikte kodus) pedagoogide poolt lihtsalt näha ei taheta. ÕNKi viiks lapse ju kodu, kuid kui seal on konflikt, siis jääbki laps üksi. Või arvate tõesti, et kool viitsib asjasse süveneda. Kõik pedagoogid ei taha aidata vaid probleemist vabaneda.
Täpsustuseks eelmisele. Olen pikka aega oma lapsele abi otsinud ja kulutanud mitmeid uksi…tulemuseks on ikka see, et pean ootama, millal ta mingi tõsise jamaga hakkama saab, sest siis tuleb kokku alles mingi komisjon jne… MILLEKS??? Ma tahan ju juba praegu abi!!!
sest tegelikult on olukord selline, et pedagoog ei saa ega tohi mitte mingil viisil sekkuda kodustesse probleemidesse. Et ei märgata, seda ei usu. Märgatakse, muretsetakse, kuid aidata ei saa.
Haridusasutuste domineeriv seisukoht: Kool tegeleb õpetamisega. Kasvatusega tegelgu kodu, sotsiaaltöötajad, kogukonna vabatahtlikud. Samas, milleks on kooli loodud tervisenõukogu? See nõukogu oma spetsialistide täiusega saab hättasattunud last ja tema vanemaid aidata, kui vaid tahetakse tegutseda. Positiivse näitena võiks tuua Soome kooli ja seal toimivat õpiabisüsteemi.
Kõige lihtsam ja mugavam on pisarsilmi kurta, et näeme küll probleeme, kuid ei tohi sekkuda. Seaduse järgi lausa tuleb sekkuda ning kaasata ühisabistamisse kõik last aidata suutvad institutsioonid. Ka pedagoog on kodanik.
õpetaja annab oma ainet, muud enam koolis ei õpetata.
Minu algklassi lapsel oli pikka aega probleem, et tahtnud koolis olla. Saime koos õpetajaga selle lahendatud. Kuni ühel päeval ta teatas ette, et vot kolmapäeval jään ma haigeks ja ma ei saa kooli minna. Kui kolmapäev lähenes ja ta haigeks ei jäänud nuttis ta terve eelmise õhtu lohutamatult. Öösel märgas voodi ja hommikuks oli palavik. Sel päeval oli ta oma õpetaja ära ning asendusõpetajat laps kartis. Miks, seda ei osanud ta öelda. Mida ma emana tegema pean?
Hea, et luuakse selliseid asutusi, kes tegelevad sotsiaalprobleemidega spetsiifilisemalt. Seni on kõik, ka lapsed, valdade sotsiaaltöötajate kaelas, kel aga on bürokraatia kõrval raskusi inimestega piisavalt tegeleda.
Kas keegi oskab öelda, mis aastal Eveli Kallas psühholoogia lõpetas? Ja kus ta seda õppinud on?
Eveli Kallas on psühholoogiat õppinud Tallinnas ülikoolis ja on praktiseerinud selles valdkonnas juba 8 aastat. Lisaerialaks oli lapsepsühholoogia. Tartus on ilmselt nimekaim…
Eveli Kallas lõpetas Tartu Ülikooli 2008. aastal cum laude. Psühholoogia ei olnud aga tema põhieriala vaid lisaeriala.
Aitäh vastuse eest! Seda ma teadsin, et cum laude ja bioloogia, olen isegi bakalaureusetööd lugenud. Kuna psühholoogia kohta midagi ei leidnud, siis seepärast küsisin.