Kerge on süüdi mõista, aga aidata oleks vaja (4)

Kerge on süüdi mõista, aga aidata oleks vaja

 

Mulle läks hinge Afganistani sõjast naasnud sõduri Jaak Järvise lugu. Purjuspäi tulistas ta meeltesegaduses oma sõpra Margust, mille tagajärjel jäi ohver ühest silmast pimedaks.

Margus meenutas, et enne missioonile minekut oli sõber tore ja rõõmsameelne, pärast missiooni muutus depressiivseks. Nüüd ähvardab meest kuni 12-aastane vanglakaristus. Ohver lausus selle peale, et Jaagule on vaja ravi, mitte vanglat.

Sõda on ränk katsumus kõigile

Valus oli lugeda kommentaare, et vabatahtlikult läks, on täielikult süüdi jne. Aga sõtta lähevad paljud maapoisid, kes tööd ei suuda leida. Neil pole valikuid, nagu ei olnud sel ajal, kui eestlased “vabatahtlikult” kolhoosi läksid. Kaitseministeeriumist on tulnud väga kõrgel tasemel väljaütlemisi, et sõda ei kahjusta inimpsüühikat. Paraku räägib elu midagi muud. Hemingway on öelnud, et kes on sõjas olnud, selles kestab sõda igavesti.

Lapsepõlvest mäletan auväärset hallipäist pereisa, kes oli võidelnud I maailmasõjas ja teinud läbi Vabadussõja. Ta palus teda mitte vihastada, sest arvas, et võib käituda ettearvamatult. Tubli rannamees, kes juba poisikesena oli rinda pistnud tuulte ja tormidega, tegi läbi veel kolmanda sõja, ehk siis Eesti laskurkorpuse koosseisus ränga sõdimise Uuralitest kuni Kuramaani. Ta nägi aastakümneid õudusunenägusid ja pidi aeg-ajalt ravimeid kasutama.

Ameerikas nimetati Vietnami sõjast tulnuid sõdureid “lost generation” ehk kadunud põlvkond. Kui palju on neid, kelle kohta võib Eestis sama öelda, kaasa arvatud need, kes käisid vene ajal Afganistanis korda loomas.

Me ise tekitame tänavalapsi

Kui laps kasvab viltuseks, süüdistatakse vanemaid. Kõige suuremad süüdimõistjad on need, kellel lapsi pole. Minu vanemad lapsed lõpetasid gümnaasiumi laulva revolutsiooni laineharjal. Selle lennu lõpetajatest on saanud terve ellusuhtumisega inimesed. Kui nooremad lapsed täisikka jõudsid, müüdi juba kõikjal alkoholi 24 tundi ööpäevas. Viinareklaam karjus vastu televiisorist ja tänavalt. Reklaame teevad aga kõrgelt haritud psühholoogid.

Kuna liigun palju väljas varahommikuti ja hilisõhtuti, näen ööbaaride külastajaid. Enamik purjus, teiste talutada, nende hulgas on ka palju tütarlapsi. Meie genofondi püüdsid varasematel aegadel hävitada võõrvõimud sellega, et iga mõisa juures oli kõrts ja nii võeti maamehe taskust ära viimsedki veeringud. Vene ajal ütles partorg, et las joovad, peaasi, et ei streigi. Kas nüüd teeme seda kõike ise?

Kui Soomes on iga saja tuhande elaniku kohta 67 vangi, siis meil on 237, seega neli korda rohkem! Kui palju maksumaksja raha selleks kulub, sest väidetavalt maksab ühe vangi ülevalpidamine üle 13 000 krooni kuus. Soomes elanud inimesed kinnitavad, et sealne riik hoolib oma inimestest, eriti vaadatakse seda, et lapsed koolist välja ei langeks.

Selleks töötab koolides palju abiõpetajaid. Tartus on käivitunud tänuväärsed programmid “Vanem vend”, “Vanem õde”, kus tublid noored aitavad probleemseid lapsi õigele rajale suunata. Inge Ojala kirjutab oma raamatus “Andestage, kasvasin tänaval”, kuidas ametnikud talle ütlesid: “Las nad jäävad sinna tänavale, nad on ise selle valinud.”

Rikutud genofondiga rahvas

Ükski laps ei saa siia ilma sündides vanemaid valida. Öeldakse, et Eestis ei ole suguvõsa, kus pole ühtki joodikut. Meie genofond on nii rikutud, et sünnib juba kahjustatud närvisüsteemiga lapsi. Olen seda ise kogenud, kui keskkooli ajal ei suutnud ma mingil ajal üldse keskenduda ja õppida.

Olin varem olnud hoolas ja kui mul sellist põhja poleks olnud, oleksin ilmselt koolist välja langenud. Nõrk närvisüsteem tähendab eluaegset võitlust iseendaga. Minul kujunes sellest töönarkomaania, aga oleks võinud muutuda ka mõneks muuks sõltuvuseks. Oleks minust saanud joodik, ei tuleks kellelgi mind vaadates pähe asjaolu, et ma võin ka ju haige inimene olla ja vajan hoopis abi.

Depressioonist ja neuroosist vene ajal ei räägitud. Minu tuttav, kes kannatas paanikahoogude all, saadeti polikliinikust minema süüdistusega, et ta on üks suur simulant. Ka meil on tänapäeval selline asiaatlik arrogantne suhtumine haigetesse inimestesse nagu Venemaal: sajad inimesed siia-sinna, ükskõik. Eriti valus on võimude taoline suhtumine töötutesse. Tihti antakse koondatud noorele pereisale mõista, et tema ja ta pere on ülearused ja riigile koormaks. Need, kellel ei ole palju raha, justkui ei väärikski lugupidavat suhtumist.

Lõpetuseks toon näite Kreeka naftamagnaadist Onassisest, kes oli üks maailma rikkamaid inimesi. Kui ta oli haiglas surmahaige, ei olnud tema juures ühtegi lähedast. Jacqueline Kennedy oli temaga abiellunud vaid raha pärast. Miljardäri poeg oli hukkunud rivaalide korraldatud lennuõnnetuses, tütar oli joodik ja narkomaan. Vaid paparatsid tunglesid Onassise palatiukse taga.

Mis saab aga edasi, kuidas muuta meie ühiskonda sallivamaks ja abivalmimaks, et märgata neid, kes juba varakult abi vajavad? Arvan, et muuta tuleb suhtumist neisse, kes oma eluga mingil hetkel toime ei tule.

Elmi Epro
arvaja

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 48 korda, sh täna 1)