Ajakaja: Annab jumal ameti, annab ka mõistuse? (1)

Eelmine nädal oli huvitav. Nimelt hakkas avalikkuses oma elu elama nn allikakaitse ehk Langi eelnõu, mille sisu, ütleme otse välja, on ajakirjandusele koht kätte näidata.

Jah, allikaid tuleb kaitsta ja informatsiooniga tuleb vastutustundlikult ümber käia. Kuid kas lahendus on selles, et ajakirjandus suukorvistatakse? Kas sõnumitooja aheldamine lahendab sõnumis sisalduvad probleemid?
Loomulik oli meediaväljaannete reaktsioon, nn valge lehe protest. Ja eriliselt labased olid valitsusliikmete kommentaarid meediapoolsele arvamusavaldusele. Kas sedasi käivad siis asjad demokraatlikus ühiskonnas? Kas valitsejahärrad tõesti arvavad, et kui nad on ametisse saanud, on neid varustatud ka lõputu tarkusega maailma asju korraldada?

Tõepoolest, hämmastama paneb, et ühe spetsiifilise valdkonna reguleerimisel minnakse asjaosalistest lihtlabaselt mööda ja peetakse vaid iseennast piisavalt kompetentseks spetsiifilisi olukordi lahendama. Aga see ei ole nii ainult meediaga, et paljud peavad end sel alal maailmatargaks. Nii on muide ka pedagoogika ja meditsiiniga, päästetööde ja suhtekorraldusega…

Lugege vaid neid kommentaare ka eelmise nädala suure meedia kommentaariumist, mis kritiseerivad Ülemiste järvejääle hädamaan-dunud lennuki päästetöid… Aga kui need “kompetentsed” targutajad peaksid ise seal tuisus ja külmas keset ööd olukorda lahendama?

Nii see elu meil siin Eesti vabariigis veereb, et kõik on maailmatargad. Õpetaja võib hakata kinnisvaramaakleriks, ämmaemand suhtekorraldajaks, autoinsener teeb meediat reguleerivat seadusandlust jne, jne. Ja kui sa julged siis sõnakese sekka öelda, et iga asjatundja jäägu ikka oma kompetentsi piiridesse, siis tehakse sind omakorda maatasa ja öeldakse, et mida sina, loll, ka maailma asjadest tead…

Mujal maailmas ongi silma hakanud just nimelt see, võrreldes Eestiga, et kui sa oled mingil alal väljaõppinud spetsialist, siis sind ka koheldakse selle ala eksperdina. Näiteks Soome ülikoolide uue seaduse tegemisel olid ülikoolide töötajad need esimesed, kelle käest seaduseloojad nõu küsima tulid. Eestis ei maksa sellisest suhtumisest isegi mitte unistada. Täna. Aga homme?