Kolmekümne neljas kiri: üksteisest ükskõik

Kolmekümne neljas kiri: üksteisest ükskõik

 

Rubriigis “Kirjad koju” kirjutab Tallinnas elav ajakirjanik Liis Auväärt kodusaarlastele elust enesest.

Tere!
Tavaliselt juhtub ikka, et Sulle kirjutades pole vaja kaua mõelda – mingi teema on õhus, midagi hiljuti juhtunut südamel. Mulle meeldib ütlus “midagi on õhus”, sest tihtipeale tuleb ette, et mitu inimest mõtleb mingil ajal ühtlaadi mõtteid. Seekord juhtus mul säärane lugu ühe võõra vanaprouaga ja teemaks oli argiviisakus.

Lugu järgmine: sain linnas kokku hea sõbraga. Mis on Tallinna linnasüdames tavapärane treffpunkt, kirik keset küla? Viru keskus. Seal kohtusimegi, rääkisime juttu, tegime plaane – tuju oli hea. Juteldes hakkasime väljuma, aga… Ei saanud. Kümned inimesed pressisid end katkematu voona kaubanduskeskusesse sisse, välja soovijad ootasid kannatlikult. “Kuidas nii saab!” prahvatas sõber.

“Kas enam ei teata, et enne lastakse ikka välja ja alles siis minnakse sisse?” Lõpuks õueõhku saanuna pöördus me poole üks vanaproua, kes oli vestlust pealt kuulnud. “Teate, ma olen sama mõelnud,” nikutas ta pead. “Inimesed ei oska enam viisakad olla. Tore, et ka noorem rahvas nii arvab. Olen mõelnud, et äkki on asi minus.” Noogutasime üksteisele hüvastijätuks ning me teed prouaga hargnesid.

See vahejuhtum meenutas mulle midagi. Mitu-mitu aastat tagasi, kes teab, millega seoses, ütles üks mu tuttav naisterahvas: “… ja ma nägin, kuidas poisid mu ees viskasid tühjaks joodud pudeli maha. Ma pole elu sees prügi maha visanud. Panen kotti või taskusse ja ootan, kuni jõuan prügikastini.” See “moraalilugeja” polnud vast vanem kui 30.

Ja meenutas teisegi loo. Kuidas päev varem oli üks keskealine proua minust tänaval nii möödunud, et tõukas mind oma kotiga peaaegu pikali. Aga ta ei pöördunud, et vaadata, kas ma sain haiget (ausalt öeldes sain küll), ja vabandada. Tormas muudkui edasi. Mina tundsin end ühtäkki väga väsinuna. Kas mind polnudki siis olemas? Polnud ma kaasinimesena väärt seda, et heita pilk üle õla?

Mingid asjad häirivad ja teevad seda vanusest olenemata. Ei ole nii, et ainult pensionärid, kellel on maailmatu hulk aega, näägutavad noorte kallal ning ülejäänuid see teema ei puuduta. Olen seda varemgi öelnud, aga ütlen veel: minu meelest pole õige öelda, et noored on hukas. Iga päev näen, kuidas täiskasvanud inimesed ei oska enam sõnu “tere”, “nägemist”, “vabandust”. Kui teine inimene reostab seda ruumi, kus sinagi viibid, siis see ju torgib.

Reostab oma rumaluse, ebaviisakuse, ükskõiksusega. Selle viimasega vahest kõige enam, sellest tulenevad teisedki hädad. Nii paljudel inimestel on üksteisest lihtsalt ükskõik. Kui täiskasvanutel on ükskõik, siis on lastel ju ka ükskõik. Selle märkamiseks ei pea olema psühholoog. Mida lapsed välisvaatluste põhjal hõlpsasti õpivad?

Et koduuksest väljaspool on ruum, mida ei pea hoidma. Nad ju näevad, kuidas maha sülitatakse rögaklimpe (kus pärast teised sees kõnnivad ja pisikuid koju tassivad). Kuidas prahti maha loobitakse, majanurga taga põit kergendatakse ja kraageldakse.
Võiks ju arvata ja loota, et asi on vaid pikas talves. Et kevadel sulavad ka inimesed üles ja on tähelepanelikumad. Tegelikkuses ei näe me ilmselt kumbki seda juhtumas. Või Sina näed?
Ole terve ja jääme kirjutamiseni!

Liis

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 18 korda, sh täna 1)