Laevaliikluse arengust Väinamerel (1)

Laevaliikluse arengust Väinamerel

 

Räägitakse, et areng on tsükliline. Minu meelest on see arukas tähelepanek, sest arenguprotsess, mis sisemiselt pidevalt käärib, teeb hüppe siis, kui kogutud on vajalik hulk teadmisi, ressursse, uuemaid tehnoloogilisi saavutusi ja ajakohast nõudlust.

Neil päevil võime ühte arenguhüpet kogeda Väinamere uue ülevedaja näol. Parvlaev Muhumaa, mis Rohuküla–Heltermaa liinil autosid ja reisijaid vedama hakkas, on kuuenda põlvkonna alus saarte ja mandri vahelise liikluse korraldamisel. Arvates masinajõulist ülesõitu hiidlaste Progressist ja saarlaste General Suvortsevist alates.

Bensiinivaatidega üle laguneva jää

Möödunud aja ilmestamiseks võin meenutada üht teravalt meelde jäänud üle Suure väina käimist märtsikuu keskpaiku 1951. aastal. Töötasin tol korral Kuressaare autobaasis lukksepana, kui mind juba hommikul koos töökaaslase Maido Kiikeriga töökoja juhataja juurde kutsuti. Osvald Kamm teatas, et autobaasi tanklas on bensiin otsas ja enne jäälagunemist on vaja Virtsu õlilaost tuua veel kümmekond vaati bensiini, et bussid seisma ei jääks ja tähtsamad veod saaks piiratud ulatuses ära korraldada.

Veoautode liiklus jääteel oli aga päikesepaiste ja jää poorsemaks muutumise tõttu peatatud. Kriitilist olukorda arvestades oli taotletud eriluba ja leitud 1,5-tonnise kandejõuga GAZ-AA koos julge ja ulja autojuhiga, keda hüüti Tuusa poisiks. Panime vatikuued selga, vildid jalga ja sõitsime autokastis praeguse bussipargi kohale, kus laadisime traataiaga piiratud tanklast autokasti tühjad plekkvaadid. Maido istus juhi kõrvale, mina lasin talimütsi kõrvad alla ja leidsin koha vaatide vahel.

Kuivastus selgus, et ka enamik hobuküüdimehi on üle tumedaks tõmbunud jää voorimisest juba loobunud. Tuus andis piirivalveputkas allkirja, et sõidab oma vastutusel, ja tuhisesimegi veel selgesti eraldatavale jääteele, kus hobusesõnnikumugulad olid juba pugenud päikese eest jää sisse. Vett jää peal ei olnud. Öökülm oli selle kuivatanud. Ka keset väina olev pragu oli üsna ahtaks tõmbunud. Saime üle.

Virtsus pumpasime käsipumbaga suuremast mahutist kõik vaadid täis, sest keegi ei teadnud, millal jää väinast kaob ja pealt lahtine katamaraanpraam ülevedu alustab. Tuus kamandas ka Maido üles kasti ja käskis ühe jala panna poordilaua ääre peale, et jõuaks kohe hüpata, kui auto vajuma hakkab. Oma kabiiniukse jättis juht praokile.

Tuhanded hobujõud

Tuiskasime väinale, et enne õhtut koju jõuda. Kohati jää juba praksus, sest auto oma kaalule oli lisandunud 2400 liitri bensiini kaal. Enne kahtlaselt kaamet pragu lisas Tuus gaasi. Kargasime üle. Tagasi vaadates nägime, kuidas prao servast murdus lahmakas jääd ja jäi püsti ujudes näitama, kui õhukeseks ta oli juba sulanud. Ranna läheduses kadus kõhedus ja peagi olime kindlal maal.

See sündis kuus aastat varem kui väina saabusid “voorimeesteks” kuuesajahobujõulised jäälõhkuja omadustega Sõprus-tüüpi parvlaevad. Need said õhema jääga hakkama ja üleveoperiood pikenes tunduvalt.
Arvan, et uute parvlaevade tulekuga algab ka Väinameres uus ajastu. On huvitav tõdeda, et Muhumaa rakendab sõukruvidele 5300 hobujõudu.

See võrdub samaga, nagu omal ajal kuulus jäämurdja ja praegune muuseumilaev seda täiskäigul heade süte korral suutis. Uus, ligi 100 m pikkune superlaev Muhumaa on sama võimas, nagu oli omal ajal Suur Tõll.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 31 korda, sh täna 1)