Kartulimoosi võimalikkusest Kuressaare Linnateatri laval

Kartulimoosi võimalikkusest Kuressaare Linnateatri laval

ALLI JA MARTIN: Alli osas Piret Rauk ja Martin – Sulev Teppart.
Foto: Egon Ligi

9. märtsil esietendus Kuressaare Linnateatris Tim Jansoni “Kartulimoos ehk Chelsea win”. Lugu, milles saavad kokku Eesti aleviku argipäevaagoonia ja maailma ühe kuulsama jalgpalliklubi Chelsea olulised mänguminutid ja -väravad. Lugu, mille alltekstiks on tegelikult armastus ja võime andestada. Näidendi lavastas Kuressaare Linnateatris Jaak Allik, kunstnik on Jaak Vaus ja muusikaline kujundaja Muhumaa mees Imre Sooäär. Osades Sulev Teppart, Piret Rauk ja Tanel Ting.

Loo peategelane Martin (Sulev Teppart) on keskeas mees, kes pealinnas saanud kõrvetada nii äris kui ka perekonnaelus. Pealinnas ei ole ta enam keegi, teda pole kellelegi vaja. Ta üritab alustada nullist ühes maa-alevikus. Ta leiab armastuse, aja iseendale – kõik, mida tal ambitsioonikas linnaelus ehk ei olnud. Ometi ei rahulda vaikne ja väheste võimalustega alevielu Martinit.

Olles eelnevalt olnud rahaliselt mõnusal järjel, samas orjastatud ideest omada suurt mammonat, ei suuda Martin pealtnäha uimases alevielus õnnelik olla. Olgugi et Alli (Piret Rauk) päästis Martini n-ö allakäigutrepilt, peab mees ennast siiski paremaks.

See on paljude pealinlaste sündroom pidada end paremaks, targemaks, kogenenumaks, ilusamaks kui seda on väikelinna inimene. Jah, pealinnas on kirevad võimalused raha teenida ja osta igasuguseid asju… Rääkimata üleüldisest glamuurist ja sofistikast. Pealinnas on ka paremad võimalused muutuda emotsioonituks, surra nooremalt, kaotada meeled ja tajud. Sulev Tepparti mängitud Martin on kurb näide mehest, kes ei oska õnne ära tunda. Ta ei malda olla laotööline nagu Alli, tema unistab. Unistab rahast, mis teeks ta õnnelikuks. Raha, mida tahaks nüüd ja kohe.

Kujutage ette, see on täitsa võimalik! Oivaline internet pakub midagi igaühele: veebiloteriid, veebikasiinod, spordiennustusleheküljed. Milline mõnus ja mugav võimalus rikastuda! No ja kui üks kord ei vea, siis teine kord ikka. Nii mõtleb arvatavasti Martin, alustades summade väljakäimist ennustamaks jalgpallitulemusi. Kõik ei kujune aga nii, nagu Martin on unistanud, vaid otse vastupidi. Ennustamisest ja panustamisest saab haigus, mis tiksub Martini põues ja peas. Sellest saab halvaloomuline adrenaliin ja edasiviiv jõud.

Loos on ka helgemaid, lootustandvamaid hetki. Näiteks Martini fantaasia, kuidas ta oleks tasuta kartuleid jagav parun või unistus kartulimoosist. Ennastohverdav Alli on nõus kartulimoosi-entusiasmiga kaasa minema, kui see vaid asendaks õnnemänge. Kas kartulimoos saaks olla Martini jaoks sama oluline kui “Chelsea win”?
Lugu kätkeb eneses paljusid ühiskonna valupunkte – mängurlus, tööpuudus, üksikvanema probleemid, rahapuudus.

Kogu lavastus tundubki olevat pealispind sellele, mis tegelikult toimub. Tegelikult toimub pidev varjamine, vassimine, unistamine, küsimuste ignoreerimine. Kõik liigub ilusasti etenduse kulminatsiooni poole, kus selgub kogu valus tõde.
Pole vaja aga karta, et lavastus on masendav ja laval vaid muserdatud inimesed. Näidendi tekst on ladus ja mõnus. Kohati naiivne ja naljakaski.

Keskmisest paremaks tegid selle lavastuse aga näitlejad. Otse kümnesse on Jaak Allik tabanud Sulev Tepparti valimisega Martini rolli. Kuuldavasti on Teppart näitlejate liidu jalgpallimeeskonna kapten, seega oli Tepparti lavaline liikumine perfektne. Stseen, kus Martin õhinaga Allile ette kandis mängu olulisemaid väravaid, hüpnotiseeris publiku.

Stseeni toetas väga hästi lavale tõmmatud jalgpallivõrk, mis mängis teatraalsuse ja reaalsuse piiridega. Minu meelest oli see lavastuse tipphetk, sest sellega läks kaasa Alli, publik ja loomulikult Martin ise. Peale kunstnikutöö oli selle stseeni puhul kirsiks tordil helikujundus – rõkkav maailma jalgpallistaadion, kus värava löönu saab kuulda mitme tuhande pealise koori ovatsioone.

Teppart väärib ovatsioone tõesti. Edukalt maha saada jalgpallimõistetest kubisevate monoloogidega nii, et publik saab naudingu, on kiitmist väärt.
Väga hea rollisoorituse teeb ka Piret Rauk Allina. Temas puudub see primadonnalikkus ja see lubab tal nii tõetruult mängida lihtsaid ja armsaid n-ö igapäevanaisi. Pole üle- ega alamängimist. Ta on naine, kes on kahe jalaga maa peal. Temal pole aega unistamiseks, aga ta leiab alati aega armastamaks Martinit ja oma poega Tomi. Martini kihlveosõltuvus paneb proovile Alli võime lõputult andestada ja ennast ohverdada.

Meeldiv üllatus oli Saaremaa ühisgümnaasiumi abiturient Tanel Ting, kes mängib Alli poega Tomi. Tootsiliku välimusega noormehel on annet olla laval loomulik, kanda oma roll välja stiilselt ja professionaalselt. Ei märganud nn kooliteatrilikke maneere.
Kunstnik Jaak Vaus oli lavale loonud halli argipäevase ruumi, kus on kõik vajalik olemas kartulikoorimiseks, -pesemiseks… ning jalgpallimänguks. Hall ruum ei häirinud, ei mõjunud liiga rusuvalt. Härmatisena või kalavõrkudena mõjunud dekoratsioonid olid kaunid.

Leian, et lavastus on ideaalne Saaremaa rahvale vaatamiseks. Sellest leiab enda jaoks midagi nii noor kui ka vana, mees kui ka naine. Iseasi, kuidas mõjub lavastus suuremates linnades, kuidas sealsed elanikud suudavad/tahavad end kõrvutada laval toimuvaga. Ses mõttes oli Alliku “Tapatöö jumal” kindlasti edukam kui kohati naiivse tekstiga “Kartulimoos ehk Chelsea win”.

Seega on see ideaalne lavastus minemaks ringreisile Eesti väiksematesse kohtadesse – sinna, kus elavad n-ö pärisinimesed.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 41 korda, sh täna 1)