Võtan teilt kõik teie mured… (7)

Võtan teilt kõik teie mured...

 

Majanduslangus on aeg, mil üha enam inimesi pöördub alternatiivmeditsiini poole. Tööpuudus ja rahanappus tekitavad stressi ja see omakorda erinevaid vaevusi.

Ajalehtede kuulutusterubriikidest vaatavad vastu lootustandvad kutsed õppida vabastavat hingamist, meelerännakuid, kätega ravimist jmt – ole vaid agar ja osale ning saad vabaks ja õnnelikuks! Lubatakse ravida rakutasandil, tasakaalustada pH-d ja vabastada halvast energiast, “heatahtlike aitajate” hulk aina suureneb.

Võrku kinni jääda on lihtne

On minulgi olnud elus aeg, kus kõik tundus lootusetu ja ühtki päikesekiirt kusagilt ei paistnud. Juhtusin kokku inimesega, kes kutsus mind kaasa vabastava hingamise kursustele, ja sealt see pall veerema hakkas – järgnesid aastad koos vaimse kirjanduse, paastude, vabastava hingamise, reiki ja muu alternatiivse teraapiaga. Sattusin seltskonda, kus igasugune alternatiivne praktika oli elu loomulik osa, ja algul ei tekkinud küsimustki, kas tee, mille olen valinud, on ikka see kõige õigem.

Olin oma uuest elust vaimustuses. Olen ikka püüdnud minna läbi elu nii, et midagi ei välista – selline avatus uuele ja tundmatule on ühelt poolt väga arendav, teiselt poolt aga ka ohtlik, sest kui oled parasjagu mingil põhjusel tasakaalust väljas, siis võib juhtuda, et kukud võrku, kust enam välja ei pääse. On ju teada palju sekte, kes õnnetuid inimesi oma haardesse püüavad, ja kui oled vastuvõtlik igasugusele abile, mis kas või vähesekski ajaks aitab elumured unustada, siis imevad need sektid sind tasapisi ja märkamatult enda sisse, inimene kaotab iseenda ja sellest olukorrast välja pääseda on väga keeruline.

Paradoksaalne on see, et needsamad sektid tegelikult õpetavad inimestele, et nad peavad leidma jõu iseenda seest, saama tugevaks ja leidma endas tasakaalu. Kui inimene aga tunneb, et sekt on end tema jaoks ammendanud, siis millegipärast ei lasta sul naljalt olla see ISE, kelleks sind nii agaralt on treenitud. Peab olema väga tugev, et end sellisest seltskonnast lahti rebida ja sõltumatult oma eluga edasi minna.

Vaimsed praktikad on nagu narkootikum, millest loobumist ei pea paljud isegi mõeldavaks, sest ilma selleta oleks oma praktilise eluga silmitsi seismine liiga raske. Lihtsam on pilvepiiril hõljudes edasi elada ja pidada end nii-öelda pääsenuks ning kõiki teisi, kes sellele teele veel asunud pole, õnnetuteks ekslejateks.

Valikud kui vastutus

Mina jõudsin oma valitud teel niikaugele, et vabastava hingamise isa Leonard Orr ütles mulle tunnustavalt, et minust on saamas meister. Sain sellest innustust juurde ja hakkasin lausa unistama oma praksisest. Oli ju minu juhendamise all inimestega juba igasuguseid “imesid” juhtunud ja kuigi ma ei saanud täpselt aru, mis nende inimestega minu käe all toimub, olin saavutatud tulemusega rahul. Inimesed väitsid, et tundsid end pärast seanssi paremini, vabanesid pingetest ja nägid huvitavaid nägemusi.

Ma ei tea siiani, mis oli mulle esimeseks märgiks, mis pani mind end kõrvalt vaatama ja uuesti kahe jalaga maapeale tõi. Võib-olla see, kui kord hingamisjuhendajate seminaril kogemusi vahetades üks tuntud paastulaagrite korraldaja vaimustunult rääkis, et tema näinud hingamisseansi ajal, et oli eelmises elus Kleopatra. Mäletan, et vaatasin tema vaimustunud nägu ja kuulasin ilmekat kirjeldust neist stseenidest, mida ta Kleopatrana oli läbi elanud, ja mõtlesin endamisi, et jumal küll, kõik hullumajad on ju Kleopatrasid täis!

Usun, et sealt alates hakkas minus tekkima kriitilisus nii iseenda kui ka teiste alternatiivsel teel käijate suhtes. Küsisin endalt, kes olen mina, et võtta endale vastutus teise inimese elu eest? Sest just vastutuse võtmine see on, kui arvame, et suudame teisi alternatiivmeditsiiniga aidata. Sain aru, et kõige taga on vaid usk, ja seda nii aitaja kui ka aidatava poolelt, sest tegelikke teadmisi inimkehast ja selle toimimisest enamikul ju pole.

Elu on palju lihtsam kui arvame

Olen üsna kindel, et paljud, kes tegelevad meditatsiooniga, ei saagi päris hästi aru, mis asi see on. Sellele vaatamata istutakse visalt tundide viisi rätsepaistes ja püütakse iseendaga kontakti luua. Vaimsed õpetajad lubavad, et siis kuuled oma sisemist häält ja oskad end paremini mõista. Eestlase jaoks on ju selline praktika tegelikult võõras, võib-olla sellepärast nii paljud seda kunagi selgeks ei saagi.

Mulle meenub kusagilt kuuldud väide, et kui talumees pärast pikka ja väsitavat tööpäeva tugitooli puhkama vajub, siis see olevatki see kõige õigem meditatsiooniseisund. Nii mõtlen minagi. Elu on palju lihtsam kui arvame, ei ole vaja otsida lahendusi eestlasele võõrastest praktikatest ega põgeneda iseenda murede eest. Elu ongi elamiseks ja raskused viivad meid kõige kiiremini edasi, ärgem siis põgenegem nende eest!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 92 korda, sh täna 1)